Koos kaptenitega maailma avastama!

Kuidas elada maailmas, kus kõik on teada ja avastatud? küsitakse uues lasteraamatus.

 Piia Ausmani esimene lasteraamat, mullu välja tulnud “Tähtsad asjad” ilmutas kirjutaja mitut eredat omadust – julgust kõnelda tõesti olulistest asjadest, südikust oma teose lõpuleviimisel (kujundus) ja turundamisel (kaasaandena sama loomajutt CD-del Tõnu Aava esituses), aga ka ladusat sõnakasutust ja hoogsat fantaasialendu. Leidus ka toetavat kriitikat.

Uus raamat “Kaptenid avastavad maailma” näitab, et Piia Ausman on leidnud oma eepilistele võimetele kohasema avara kujutluspildi. Jutujärg on traditsioonilisest lastetoa-ainesest, loomade sõprusest jõudnud hoopis kaugele. Raamatu tegelasteks on kaptenid, kes on moodustanud Suurte Kaptenite Klubi ja võtnud nõuks maailma tundma õppida. Kas saab midagi veel vägevamat välja mõelda? Sellise tegelasvalikuga on kirjanik – nüüd võib Piia Ausmani tõega niiviisi nimetada – kas teadlikult või aimamisi võtnud arvesse laste ootusi tegelaste suhtes. Loomulikult meeldivad lastele ka pehmed loomad ja naljakad lapstegelased, lemmiktegelase­küsitlused näitavad aga seda, et juba lasteaiaeast ja eriti poistele on lasteteose tegelastena äärmiselt olulised täiskasvanud mehed. Vanemad inimesed mäletavad näiteks värsslugu onu Stjopast, ülipikast miilitsast, või võetagu Roald Dahli tegelased...

Kui lapsed teavad raamatutest Kalevipoega ja Heraklest, nimetavad nad lemmikuteks neid, ja kui raamatutegelastest jääb väheks, nimetavad nad ekraaniteoste supermehi. Ausman toob lasteraamatu tegevusse hulga toredaid meremehi, keda ühendab uljus, meretarkus ja soov maailmast rohkem teada.

Tekstis on veenmisjõudu

Samas tuleb nii sündmustest kui ka autoritekstist esile, et tähtis pole mitte see, mis sugu ja kui vanad me oleme, kas loomad või inimesed, vaid see, milline on kellegi iseloom ja kuidas ta oskab teisi arvestada. Üsna alguses on meeleolukas episood sellest, kuidas üks kapten leiab teise seljakotist väikese karvapalli – hamstri – ja üks vanemaid ja auväärsemaid kapteneid nimega Brauman hakkab hamstriga “tötutama” (tore sõna, just nii käitume lemmikloomaga) justkui enda omaga, paneb talle nime ja puha, ning üksildane kapten Goltski, kellele hamster tegelikult kuulub, ei julge tõde avaldada. Raamatu sündmustik käivitub ideest, mis on lähedane laste mängule: minnakse maailma avastama. Tuleb sõita kuhugi kohale, panna sinna püsti klubi lipp ja anda sellele kohale nimi. Fantastilist mereseiklust kujutab Piia Ausman suure veenmisjõuga, kõik tundubki nii, nagu oleks see päriselt võimalik.

Autor on end merenduse sõnavaraga ilmsesti väga kurssi viinud, aga ta ei pinguta sellega üle, nii et terminoloogia mittetundmine lugejat hätta ei jäta. Lapsemeelsuse kõrval on raamatu sügavam mõtteliin aga kindlasti väga tänapäevane ja ka tulevikku viiv: kuidas elada maailmas, kus kõik on justkui teada ja avastatud? On ju inimloomusele omane tahta teada enam ja midagi ka ise uurida, mitte ainult teistelt teadmiseks võtta. “Meie ei pea võtma maailma sellisena, nagu see on meile ette antud. Meil ei ole vaja mitte ühtegi kohanime, mis on geograafiaraamatutes kirjas, me läheme ja nimetame kõik ringi, nii nagu meie seda näeme!” Muinasjutu plaanis on seda kitsikust tore lahendada: kapten Keller värvib gloobuse lihtsalt valgeks, et siis klubi tehtud avastused sinna peale kanda.

Huumorimeelt on autorile lah­kelt jagatud ja ta ei tee sellest saladust. See on  teravmeelne raamat vaimurikkale lapsele või küpsemale inimesele.

Kaptenid avastavad

maailma

Piia Ausman

Haus Galerii