Kõrb tantsib Kareninat
Priimabaleriin Kaie Kõrbi valikul jõuab ülehomme Estonia balletilavale Tolstoi "Anna Karenina".
Lavastab peaballettmeister Mai Murdmaa kutsel Jurijus Smoriginas Leedust, kes kolm aastat tagasi tõi Estonias välja Bizet-Shtshedrini "Carmeni", samuti Kõrbiga nimiosas. Nii ahvatlevad "Carmen" ja "Anna Karenina" rääkima võimalikust balleti diloogiast. Seda enam, et vene helilooja Rodion Shtshedrin kirjutas mõlema balleti muusika oma abikaasa, legendaarse vene balletitähe Maia Plissetskaja tarvis.
"Anna Karenina" esietendus Moskva Suures Teatris 1972. Balleti teise lavastusena maailmas jõudis "Anna Karenina" juba järgmisel aastal (Enn Suve koreograafias) Estonia lavale.
Smoriginas tunnistab, et tallegi on see teine kokkupuude selle balletiga. "Aastal 1974. mängisin "Anna Kareninas" hobust," täpsustab ta humoorikalt. See oli ta esimesi etteasteid tantsijana balletilaval. "Anna Kareninat" lavastab Smoriginas esimest korda. Lavastajana ei meeldivat talle põhimõtteliselt oma töid korrata, riigist riiki ja teatrist teatrisse üle kanda.
"Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu" – see Tolstoi romaani avalause on saanud maailmakuulsaks ja Anna Kareninast armastuseta abielust kirerongi alla sööstva naise sünonüüm. Anna loost on vändatud mitu filmi.
Smoriginas peab paratamatuks, et lavapilt võib sattuda vastuollu vaataja romaanist loetud või filmidest nähtud "Anna Kareninaga". Juba praegu olevat talle helistatud ja öeldud, kuidas "õige" on.
Keskmes pojasuhe
"Minu nägemus lähtub mu elukogemusest," ütleb Smoriginas. Eriti oluline on talle Anna väga lähedane suhe oma poja Serjozhaga. "See on mulle tähtsam kui Tolstoil. Romaani lugedes ei tundnud ma, et Anna nii väga oma poega armastaks, ta vaid ütles seda, et armastab. Vronski sarnaseid armukesi võib veel palju leida, aga poegi on ainult üks," lisab Smoriginas.
Kavalehele on lavastaja trükkinud moto: "Ma olen alati põlanud Anna Kareninat tema teo pärast, kuid kõige rohkem põlgan ma neid, kes teda hukka mõistavad." Smoriginas tunnistab, et selle järgi tuleb tal põlata ka ennast. "Sest Anna teguviis oma poja suhtes on lubamatu, seda ma mõista ei suuda." Armunud inimese seisukohalt ta samas mõistab Annat. "Seda loomalikku alget, mis meid kõiki kogu aeg jälitab, kirge, tundlikkust – milleta me tegelikult poleks jõudnud sellele arenguastmele nagu me oleme."
Leedu naistetundja
Lavastajal pole midagi selle vastu, et "Anna Karenina" võiks haakuda diloogiaks "Carmeniga". "Mulle on alati naiskarakterid rohkem korda läinud. Mehed on sünnipäraselt egoistid ja sellevõrra üheülbalisemad. Naised on mitmetahulisemad. Sellepärast ilmselt maailmakirjandus ja kogu kunstilooming rohkem naistele keskendubki. Ja mis kõige huvitavam – naisi on alati osanud paremini loomingus avada mehed."
Smoriginas nõustub, et olgu pealispinnal vastandid, ei seisa Carmen ja Anna oma tunnete olemuses teineteisest kaugel. "Võrreldes Carmeni avatuma kiimalisuse, animaalusega on Anna tsiviliseeritum, vaimselt arenenum. Aga nende tunnete olemus on sarnane."
Karenina jätkab Kõrbi uhket kangelannade rida, kus ees on Carmen, Kleopatra, preili Julie jt.
Õnnelikku võimalust end laval emotsionaalselt välja elada-mängida, kiitis ka teine Estonia teine Anna – Marina Chirkova. Tema partneri laval ja elus, Vladimir Arhangelski sundis haigus proovide alguses voodisse. Tänu sellele jõudis ta Tolstoi romaani üle lugeda. "Kahju, et lühikeses balletis saab Vronski kuju vastuolulisust vaid lõiguti avada," kahetseb Arhangelski.
Viestrus Jansons tunnistas, et petetud abielumehe Karenini rollist on tal oma elus õppida. "Olen oma emotsioonides ehk vahel liiga avatud inimene, Karenini üleelamised jäävad kõik ainult ta enda teada. Huvitav on proovida minimaalsete väljendusvahenditega avada selle mehe sisemisi üleelamisi," ütleb Jansons.
Eelistab Kareninat Carmenile
Kaie Kõrb, kas "Anna Karenina" haakub "Carmeniga" diloogiaks?
Tuleb nii välja. Mõlemas on Shtshedrini muusika ja ka lavastaja sama. Smoriginas on omapärase käekirjaga lavastaja, kartsin isegi, et tuleb midagi "Carmenile" liiga sarnast. Natuke see plastika ja liigutused ongi siin samad, aga üllatuseks pean ütlema, et "Anna Karenina" on siiski hoopis teistmoodi lähenemisega. "Carmen" oli ühevaatuseline. Minu teada on see Smoriginase esimene kogemus täispika lavastusega.
Aga sisuliselt – Carmen ja Anna kumbki oma kolmnurgas heitlemas?
Nad mõlemad on väga emotsionaalsed naistüübid, aga kõiges muus absoluutselt erinevad. Ma ei leia
Carmenis ja Annas midagi sarnast. Annal on eriliselt rikas sisemaailm, ta on emotsionaalne ja – rohkem kui kergelt närvihaige naine. Raske on kõiki Tolstoi romaanis täpselt välja toodud nüansse lühikesse balleti mahutada. Põhiliselt tuleb seda siin esile tuua kehaplastikaga. Ja nii palju kui võimalik – emotsioonid, emotsioonid.
Kumb neist teile endale rohkem meeldib?
Ma arvan, et Anna hakkab rohkem meeldima. Praegu on vara öelda, sest lavastus pole kahjuks veel valmis. Aeg surub peale, väga kiireks on läinud.
Lavastaja rõhutas Anna murdumises süümepiina poja reetmise pärast?
Jaa-ja, mul oli seda endalgi pressikonverentsil huvitav esimest korda kuulda. Minu meelest on stseen pojaga balletis küll väga tundeline ja mõjuv, aga ma ei ütleks, et kõige tähtsam. Serjozha võib küll olla ettekääne Anna sõnades ja isegi tegudes, aga samas on põhjus milleski muus, sügavamal. See hingeline seisund oli naises ammu olemas, lihtsalt kohtumine Vronskiga tõi selle välja.
Meelis Kapstas
