Lond Malmborgil ja Lest-Liigil läks Oslos kokkuvõttes hästi. Nad said kahel korral esineda oma etteastega Black Boxi teatris ja esimesel päeval oli saal inimesi täis. Publiku vastuvõtt oli hea, eestlaslikult tagasihoidlikku siinkirjutajat kohati isegi ehmatas publiku võime naljadega nii elavalt kaasa minna. Kristina Normanil paraku samamoodi ei vedanud, tema etendus jäi koroonaviirusnakkuse ulatusliku leviku tõttu ära. OITF-i kunstiline juht Anne-Cécile Sibué ütles, et kõik lubatud tasud makstakse kunstnikele, tehnikutele ja vabakutselistele siiski välja.

Kristina Normani „Lighter Than a Woman”

Kuigi COVID-19 pandeemia on nüüdseks pannud sulgema meelelahutusasutusi üle maailma, näitas OITF siiski, et nüüdisaegsete etenduskunstide diskursuslik tervis on hea. Anne-Cécile Sibué selgitas, et OITF-ile kutsuti kunstnikke, kes oma ideede ja käekirjaga toetavad ühiskonnas päevakorral olevaid teemasid. „Küsimus on, kuidas eksisteerida koos multikultuurses maailmas. Eurotsentrism on kestnud väga pikka aega ja tõstatanud arutelu: kelle häält on kuulda võetud ja kelle oma mitte? Meie vastutus on luua lava kõigi jaoks.”

Iggy Lond Malmborgi „Things in my mouth”

Festivalil jõudsin peale lavastuse „Asjad minu suus” näha ka Duduzile Mathonsi teost „Bitch Where the Fuck is my Manifesto?!”, The Followers of Ø lavastust „To arms! To arms! – an affirmative Oratory”, Dana Micheli „CUTLASS SPRING-i” ja Wichaya Artamati / For What Theatre’i tükki „This Song Father Used to Sing (Three Days in May)”.

Duduzile Mathonsi „Bitch Where the Fuck is my Manifesto?!”

Millest siis kunstnikud praegu kõnelevad? On näha, et rahvaste liikumine ja vähemuste õigused on tekitanud arutelu ka laval. Teemadest käsitleti nii identiteedi kujunemist muutuvas keskkonnas kui ka represseeritust eri rühmakuuluvuste vaatenurgast (etnilise, soolise ja poliitilise).

Wichaya Aramat / For What Theatre, „This Song Father Used to Sing (Three Days in May)”

Etnilisust ning naiseks olemise keerukust käsitlesid Duduzile Mathonsi ja Dana Michel. Mathonsi proovis traditsioonilistele lauludele ja tantsudele tuginedes luua uusi viise, kuidas käsitleda mustanahalist naist teatrilaval, kuid kaldus veidi tüüpilisse kaitsepositsiooni võtmisse. Seevastu Micheli „CUTLASS SPRING” puudutas identiteedi kujunemist loomingulisemalt. Naise kehakeel provotseeris alastuse, esemete lõhkumise ja jääga kaetud laval ringi vähkremisega. Micheli siseheitlus, kuidas mõtestada lahti oma seksuaalsust ja ühiskondlikku rolli, andis jõuliselt edasi naiseks olemise keerukust.

„Eurotsentrism on kestnud väga pikka aega ja tõstatanud arutelu: kelle häält on kuulda võetud ja kelle oma mitte?”

Kui sageli kardetakse, et black box’is etenduvad ainult keerulised lavastused, siis seda eelarvamust leevendas kindlasti Wichaya Artamati / For What Theatre’i „This Song Father Used to Sing (Three Days in May)”. Pealtnäha lihtne venna ja õe dialoogil põhinev etendus lõimis omavahel traditsioone ja popkultuuri, andes mõtteainet pereväärtuste, oluliste tähtpäevade ununemise ja moodsas ühiskonnas kasvava üksinduse üle.

Kui kõik etteasted olid isegi koomilisi hetki pakkudes pigem tõsisemat laadi, siis festivali üllataja oli Followers of Ø „To arms! To arms! – an affirmative Oratory”, mis kõneles kultuse tekkimisest banaalses võtmes. Utoopiline kirikuolustik, professionaalne koorimuusika ja täieliku absurdini küündiv tegelaste ansambel oma veidralt moonutatud häälte ning kommunistlike ja kapitalistlike loosungitega – kõik see andis edasi etenduskunstide värvikirevust ja suutlikkust. Naer järgnes naerule ja aplaus kõlas pikalt.

Oslo Internasjonale Teaterfestival

5.–14. märtsini (kestis 11. märtsini)

Kokkuvõttes pakkus OITF etenduskunstide tarbijale puhast naudingut. Kava oli paljutahuline, teemad aktuaalsed ja etteasted üldjoontes hästi läbi mõeldud. Sellistena mitmekesistasid need publiku vaatenurki ühiskonna ühele või teisele kõneainele. Siinkohal tahaksin viidata Jim Jarmuschile, kelle abiga Dana Michel oma loomingut lahti seletab: „Minu töö on lihtsalt seda välja näidata, mitte selgitusi või mõistmist pakkuda.” Lause laieneb kogu nüüdisaegse kunsti paletile ja tõstab esile selle võlu. Kui lasta kunstnikel eksperimenteerida, provotseerida, meelt lahutada, aga ka pakkuda ilu või utoopiaid, kooruvad laval lahti eksistentsi uued kihid.

Üleskutse autorilt

Kui teil on piletid etendustele, kontsertidele või teistele kultuuriüritustele, mis on haiguspuhangu tõttu ära jäetud, siis palun kaaluge piletite ümber vahetamist või raha teatrile annetamist, selle asemel et tagastust küsida. Sellest võib sõltuda kunstiinstitutsioonide ja vabakutselistest professionaalide käekäik.