Koroonakeeriste kiuste pakatavad nüüdisaegsed etenduskunstid tervisest
Oslos pidi 5.–14. märtsini toimuma rahvusvaheline teatrifestival (Oslo Internasjonale Teaterfestival ehk OITF), mis keskendub nüüdisaegsetele etenduskunstidele. OITF-i viimased kolm päeva jäeti aga koroonaviiruse pandeemia tõttu ära. Eestit esindasid festivalil Iggy Lond Malmborg ja Rea Lest-Liik lavastusega „Asjad minu suus” (loe Keiu Virro arvustust „Me peame rääkima Iggy Lond Malmorgi keelest (ja asjadest, mis on tema suus”), EPL 22.2.2020) ning Kristina Norman dokumentaalpoeetilise performance’iga „Kergem kui naine”.
Lond Malmborgil ja Lest-Liigil läks Oslos kokkuvõttes hästi. Nad said kahel korral esineda oma etteastega Black Boxi teatris ja esimesel päeval oli saal inimesi täis. Publiku vastuvõtt oli hea, eestlaslikult tagasihoidlikku siinkirjutajat kohati isegi ehmatas publiku võime naljadega nii elavalt kaasa minna. Kristina Normanil paraku samamoodi ei vedanud, tema etendus jäi koroonaviirusnakkuse ulatusliku leviku tõttu ära. OITF-i kunstiline juht Anne-Cécile Sibué ütles, et kõik lubatud tasud makstakse kunstnikele, tehnikutele ja vabakutselistele siiski välja.
Kuigi COVID-19 pandeemia on nüüdseks pannud sulgema meelelahutusasutusi üle maailma, näitas OITF siiski, et nüüdisaegsete etenduskunstide diskursuslik tervis on hea. Anne-Cécile Sibué selgitas, et OITF-ile kutsuti kunstnikke, kes oma ideede ja käekirjaga toetavad ühiskonnas päevakorral olevaid teemasid. „Küsimus on, kuidas eksisteerida koos multikultuurses maailmas. Eurotsentrism on kestnud väga pikka aega ja tõstatanud arutelu: kelle häält on kuulda võetud ja kelle oma mitte? Meie vastutus on luua lava kõigi jaoks.”
Festivalil jõudsin peale lavastuse „Asjad minu suus” näha ka Duduzile Mathonsi teost „Bitch Where the Fuck is my Manifesto?!”, The Followers of Ø lavastust „To arms! To arms! – an affirmative Oratory”, Dana Micheli „CUTLASS SPRING-i” ja Wichaya Artamati / For What Theatre’i tükki „This Song Father Used to Sing (Three Days in May)”.
Millest siis kunstnikud praegu kõnelevad? On näha, et rahvaste liikumine ja vähemuste õigused on tekitanud arutelu ka laval. Teemadest käsitleti nii identiteedi kujunemist muutuvas keskkonnas kui ka represseeritust eri rühmakuuluvuste vaatenurgast (etnilise, soolise ja poliitilise).
Etnilisust ning naiseks olemise keerukust käsitlesid Duduzile Mathonsi ja Dana Michel. Mathonsi proovis traditsioonilistele lauludele ja tantsudele tuginedes luua uusi viise, kuidas käsitleda mustanahalist naist teatrilaval, kuid kaldus veidi tüüpilisse kaitsepositsiooni võtmisse. Seevastu Micheli „CUTLASS SPRING” puudutas identiteedi kujunemist loomingulisemalt. Naise kehakeel provotseeris alastuse, esemete lõhkumise ja jääga kaetud laval ringi vähkremisega. Micheli siseheitlus, kuidas mõtestada lahti oma seksuaalsust ja ühiskondlikku rolli, andis jõuliselt edasi naiseks olemise keerukust.
„Eurotsentrism on kestnud väga pikka aega ja tõstatanud arutelu: kelle häält on kuulda võetud ja kelle oma mitte?”
Kui sageli kardetakse, et black box’is etenduvad ainult keerulised lavastused, siis seda eelarvamust leevendas kindlasti Wichaya Artamati / For What Theatre’i „This Song Father Used to Sing (Three Days in May)”. Pealtnäha lihtne venna ja õe dialoogil põhinev etendus lõimis omavahel traditsioone ja popkultuuri, andes mõtteainet pereväärtuste, oluliste tähtpäevade ununemise ja moodsas ühiskonnas kasvava üksinduse üle.
Kui kõik etteasted olid isegi koomilisi hetki pakkudes pigem tõsisemat laadi, siis festivali üllataja oli Followers of Ø „To arms! To arms! – an affirmative Oratory”, mis kõneles kultuse tekkimisest banaalses võtmes. Utoopiline kirikuolustik, professionaalne koorimuusika ja täieliku absurdini küündiv tegelaste ansambel oma veidralt moonutatud häälte ning kommunistlike ja kapitalistlike loosungitega – kõik see andis edasi etenduskunstide värvikirevust ja suutlikkust. Naer järgnes naerule ja aplaus kõlas pikalt.
Kokkuvõttes pakkus OITF etenduskunstide tarbijale puhast naudingut. Kava oli paljutahuline, teemad aktuaalsed ja etteasted üldjoontes hästi läbi mõeldud. Sellistena mitmekesistasid need publiku vaatenurki ühiskonna ühele või teisele kõneainele. Siinkohal tahaksin viidata Jim Jarmuschile, kelle abiga Dana Michel oma loomingut lahti seletab: „Minu töö on lihtsalt seda välja näidata, mitte selgitusi või mõistmist pakkuda.” Lause laieneb kogu nüüdisaegse kunsti paletile ja tõstab esile selle võlu. Kui lasta kunstnikel eksperimenteerida, provotseerida, meelt lahutada, aga ka pakkuda ilu või utoopiaid, kooruvad laval lahti eksistentsi uued kihid.