Kõrvetatud käte kaunidus

Tarantino stiil murrab Rakvere kaudu Eesti teatrilavale

Noore vihase iiri mehe Martin McDonaghi (29) näidendeid rebitakse lavale kogu maailmas, nüüd jõu-dis ta teos Rakvere Teatri "Connemara" lavastusega esmakordselt ka Eestisse.

Mis on McDonaghi menu taga? Peale selle, et iiri näitekirjandus on kaubamärk nagu iiri pubid ja muusika.

Kavaleht annab valemi: McDonagih stiil – O`Neill, Tarantino, Beckett.

Tõepoolest, "Connemarast" võib välja lugeda O`Neilli ürgsete kirgede painet ja jõudu. Aga ka Becketti vaimus müraks muutunud sõnade absurdi. Ning kõige selle üle on kinomees Tarantino ülimat künismi, mis pöörab lõpuks enese vastandiks, elujaatavuseks.

Siin ei ripu ainult vanas vaimus püss seinal, vaid on ka ahjuuks – näidatakse kuuma vahasse torgatult vereklompideks muutunud käsi. Teater noorele kino-põlvkonnale, aga mitte ainult.

Selles sajandilõpu musterteoses tekib parimas künismi traditsioonis näidatud inimsuhete kohale lõpuks ootamatult helge värving – nimetagem seda siis uuspoeetiliseks või uusromantiliseks lähenemiseks. Selles valguses haakub "Connemara" Ugalas mängitava ameeriklase Nicky Silveri "Lendsaurustega". Ainult et ameerika menutüki keigarliku epateerivuse kõrval on iiri näidendi künism maamehelikult naturaalsem.

Katoliikliku põhjaga näidendi tegelaskond on arhailine otsekui piiblimüüdist: kaks venda-vihavaenlast, preester ja ilus tüdruk Mary. Tegevus toimub iiri kolkalinnas, kus sugulased üha üksteisel ajusid välja lasevad. Vihavaen ja vägivald on siin olmelise argipäeva osa. Kartulikrõpsude pärast on vennad valmis teineteisele kõrri kargama, puskaripudeli pärast lähevad käiku juba relvad.

Preester põeb oma tarbetuse pärast selles vaenupesas "usulist kriisi". End kadunud lambukestele ohvriks tuues jääb see pühamees aga pimedaks tüdruku suhtes, kes teda armastab. Paha tüdruk seevastu osutub aga pühaks. Tüdruk sahkerdab puskariga vaid selleks, et osta ja kinkida preestrile kullast südant...

Esinäitlejate Erik Ruusi ja Üllar Saaremäe kõrval mängivad siin kevadised kultuurikolledzhi lõpetajad Maria Taimre ja Hannes Prikk. Esietendusel oli tunda, et lavastusel on väge, mis vajab veel sissemängimist. Teises pooles oli juba praegu Preestri (Saaremäe) ja Tüdruku (Taimre) dialoogis haaravat pinget. Ja vendade (Erik Ruus ja Hannes Prikk) lõpuraundis, kus sigatsemine kulmineerub ja üha vihasemalt sügavamale üksteisele hinge sülitatakse, tõusis mäng maast lahti.

Lavastustulemust tunnustades tuleb alustada Mae Kivilo hallides toonides napist kujundusest: ilus, rakenduslik, üllatuslik. Kui lõpupildis valgustuvad mägede tagant välja arhailised pühakujud, kannab see sisulist avardumist.

Suurte väärtuste suhtes küünilise inimese tundlikkus lööb välja mõnes totras üksikasjas. Mida vähem rõhutatult McDonaghi ko-ledusest ilu välja tuleb, seda parem. Jaanus Rohumaa lavastusest kohati kumav otsetine moraal (matkem nuga lillede alla!) on liiast.

Esietendus

Martin McDonagh

CONNEMARA. ÜKSILDANE LÄÄS

Tõlkija: Peeter Sauter

Lavastaja: Jaanus Rohumaa

Kunstnik: Mae Kivilo

Rakvere Teatris 1. oktoobril