Kraftwerk kuulutas uut maailmakorda
Päris esimese “välismaise” plaadi ostsin ma 13-aastaselt julge kolmandiku toonase keskmise kuupalga eest. See oli “The Man Machine”, kõhedust tekitava punaka plaadiümbrise ning seal ebamaiselt seisva nelja saksa inimroboti pildiga vinüülplaat. We’re charging our battery, And now we’re full of energy, We are the robots.
Kardetud kohtumine
Kraftwerk kuulutas uut maailmakorda, selles polnud kahtlust. Nagu selleski, et pea võimatu oli sellesse metoodilisse korda mitte uskuda. Ja nüüd ootas mind näost näkku vastandamine meestega, kelle füüsilises olemasolus ma sugugi kindel polnud. Ei tahtnudki olla.
Popmüütide peamisi võlusid on nende haaramatus ning Kraftwerk on vaieldamatult maailma ajaloo suurimaid popmüüte. Tõelised kunstnikud on kättesaamatud ning kui keegi nad lõpuks su koduõuele toob, muutuvad nad vastikult “omaks” ning groteskselt madalaks.
Kraftwerk võis vähemalt kujutlusis olla aga veel teiselegi paljastumisele ohtlikult lähedal. Just toosama füüsilise eksistentsi küsimus tekitas muret. Muidugi – Ralf Hütter, Florian Schneider ja kes iganes nendega parajasti “bändi” satuvad tegema, on inimesed. Neil on nimed. Neil on passid, kodakondsus, sõbrad. Pagana päralt, neil on isegi näod. Kuid sel kõigel pole Kraftwerkiga suurt pistmist.
Üleeile õhtul läbi stoilise tropina seisva rahvahulga Eesti Näituste tont teab millise halli suunas liikudes huvitas mind ainult Kraftwerk. Ja ma kartsin kohtuda inimestega. Läks õnneks teisiti. We are programmed just to do, anything you want us to, we are the robots.
Robotid seiskasid aja
Tollesama “The Man Machine’i” albumi nimiloo esimeste elektrooniliste rütmide saatel eest tõmmatud kardin avas pildi neljast kujust ning postamentidele paigutatud sülearvutitest. Nood kujud ei liikunud palju. Nad olid ülikonnastatud ja vähemalt saali kaugemast otsast vaadates ei reetnud pintsakud ja lipsud ühtki nende all tuksuvat südant või tukslevaid veresooni. Man Machine, Thing and human being, Man Machine, Semi human being.
See distants oli võrratu. Ja mida aeg edasi, seda uhkemaks kogu atmosfäär muutus. Tehnitsism kohtus siin vanaaegsete postkaartide ning filmikatkenditega. Neli kuju ning nende taustal liikuv pilt kuulutasid uut maailmakorda täpselt samamoodi nagu 24 aastat tagasi. Interpol and Deutsche Bank, FBI and Scotland Yard, Business, Numbers, Money, People, Computerworld.
Paar hetke veel ning muusika sünnib Kraftwerki kontserdil ka inimliku vahelesegamiseta. See oli kauaoodatud “The Robots”. Ülikonnad ning vilkuva punase tulukesega lipsud olid kadunud ning laval seisis neli robotiskeletti. We’re functioning automatik, And we are dancing mechanik, We are the robots. Kontsert läks küll veel mõnda aega edasi, kuid aeg näis hetkel seiskuvat.
Ma mõtlesin küsimustele, mis sellises olukorras võiksid tekkida. Mis toimub nendel sülearvutite ekraanidel?
Millest räägivad helesinised arvutikuvarid, mida nood neli kuju ainiti silmitsevad? Kus asub kõvaketas, millelt kogu see suurte kõlarite kaudu saali paisatav tehnitsistlik heli käivitatakse? Kas see on live-muusika?
Kummatigi on need kõige ebaolulisemad küsimused, mis Kraftwerki puhul tekkida võivad. Ma ei taha teada, millest need neli kuju laval mõtlevad.
Arusaamatu on oluline
Kas robot armastab oma vanaema? Mängib ta töö ajal Solitaire’i? Kas see võiks või peaks meid huvitama? See on elus muusika, kuigi mitte harjumuspärases mõttes. Mismoodi oleksime end tundnud, kui Hütter “publikuga suhtlema” oleks hakanud? Käteplaksule ja kaasa laulma ärgitanud? Tallinna vanalinna ja eesti naiste ilu kiitnud?
Kraftwerk tegi ligi kahe ja poole tunni jooksul ringi peale elektroonilise muusika ajaloole. Suurele ja märkimisväärseimale osale sellest vähemalt. Ja õnneks ei ole ma täna grammigi targem. Sest Kraftwerki puhul on oluline pigem see, mis arusaamatuks jääb. Me võime neist kuulajatena mida iganes teada tahta. Ent mida vähem me masinate mehhanismidega kursis oleme, seda suuremaks kujuneb aukartus nende ees. Ja Kraftwerk on ometi see kaadervärk, mille ees end pisikesena tunda, või kuidas?
