Kreg A-Kristringu vesised miraažid jutustavad lugusid

Endine radikaal Kristring on tulnud tagasi maalikunsti põhiväärtuste juurde.

Maalikunstnik Kreg A-Kristring avas nädalapäevad tagasi Vivian Nappi galeriis isikunäituse „Sees ja väljas“, millel näha kümmekond uuemat maali.

Pea kõik heledamapoolses soojas koloriidis, siirad, rõõmsad ja unenäolised; vaid mõni peenem vimka mõne kolleegi aadressil hakkab siin-seal silma.

Kuid Kristring pole alati olnud vahetu ja hell. Nooremana on ta ka rusikaid lauale põrutanud ja maalikunsti uljalt kontseptuaalsemaks reforminud. Nüüd, pealt neljakümnesena, naaseb ta nõndanimetatud põhiväärtuste juurde: pintslikiri, tonaalsused, kompositsioon, perspektiiv ja kõik see muu. Tulemuseks on märksa publikusõbralikum pildirida, millel nii tegu kui nägu.

Me näeme päikeses akte, sinikaugusi, kaarduvaid sildu, naeratavaid nägusid, vikerkaart, koski, lilli ja palju muudki looduslikku. Kunstnik on läinud suurele riskile ja valinud üsna lapselikult mažoorsed teemad – kas me saame teda üldse tõsiselt võtta? Ometi tuleb ta ohuolukorrast auga välja, tõestades, et maksab värvi-, mitte motiivivalik. Helistik maksab, mitte süzŠee. Kristring maalib kohati nii vesise pintsliga, et maal kipub akvarelliks kätte ära minema, kuid just sellest nipist sünnibki ta maalide unenäolisus.

Vaated kipuvad virvendama läbi veekardina, on selleks siis katkematu vihm või udulaam. Ikka sordiini alt laseb ta vaatajal aimata piltide tegelikku sisu. No ja nii see lähebki – vaataja küll mõikab mingil hetkel, et saladust pole, on vaid salapära, aga siis on juba hilja. Ta on punakuldsete värvilaikude lummuses jõudnud juba endale jutustada loo – alasti jalutavatest inimestest suviselt loojangupunase mere ääres.

Tänane Kristring on näide sellest, kuidas haritud, käeosav ja veidi pilklik kunstnik teeb kunsti, mille üle pole põhjust häbi tunda. Kõik on nii paigas, et hakkab isegi natuke igav.

Kunstnik armastab maalida pilte pildis

•• Kristringul on alati olnud sümbolistlikke kalduvusi ning ta pole neid ka eriti varjanud. Nüüd aga laseb ta neil suisa õitseda. Näeme, et pildikomplektis korduvad samasugused sillamotiivid, tänavalaternate read ja üks kindel illumineeritud rannapromenaad, mis lõppeks justkui õhus, võimalusega astuda otse Teisele Kaldale.

•• Samas näeme ka, et sillamotiiv astub teistel maalidel üles „erinevates koosseisudes”. Ta kosub siin peamiseks kompositsioonielemendiks, seal kahaneb aga pisikeseks aknaks suurema pildi sees. Pilt pildis; ka Kristringule meeldib see Belgia-Vallooni sürrealistide lemmikvõte ning sellega pöörab ta peapeale nii mõnegi vaataja maailmapildi.