Kriisiaja kõnepost võimaldab jäädvustada praeguse aja nii heas kui ka halvas

„Dokumentalistina teed enese kohta mingi avastuse ja püüad seejärel leida väljaspool iseennast võimaluse, et tekkinud küsimustele vastuseid saada,” ütleb režissöör Marta Pulk.

Dokumentaalprojekti raames on igaühel võimalik jäädvustada praegune aeg. Aeg, mida ei osanud keegi ette näha. Olgu see jäädvustus siis positiivne või negatiivne, ettevalmistatud tekst või spontaansed mõtteavaldused. Helistades tasuta kriisiaja kõneposti (656 5005) saab anonüümselt rääkida seda, mida mujal ei ole tahtnud öelda. Režissöör Marta Pulga algatatud projekt on levinud Eestist kaugemalegi.

Kas oled mõelnud, millise teate sina kriisiaja kõneposti jätaksid?

Ma tegin ühe proovikõne, kus ütlesin täpselt seda, mida siis tundsin. Aga mis see täpselt oli, seda ma ei mäletagi… See aeg oli seotud ärevusega, aga esimest korda oli see mõtestatud ärevus.

Oskad sa umbkaudu visandada ajajoone, kuidas kriisiaeg on sinu jaoks kulgenud?

Nädal enne eriolukorda ja selle esimene nädal olid sellised, kus jälgisin absoluutselt iga uudist ja arengut, see oli üsna ebakindel aeg. Sealt edasi olen püüdnud tekitada rutiine, sest nagu paljudel kultuuriinimestel, kadus ka minu töö ja teenistus üleöö. Mul ei olnud töös ühtki pikaajalist projekti. Tegin lühemaid asju, mis kõik jäid ühekorraga seisma.

Millal tekkis filmi mõte?

Sain aru, et selles ebamäärases olukorras on vaja leida mingi funktsioneerimisviis, sest kui inimesel ei ole mõtestatud tegevust, ei püsi ka rutiinid. Kord sõitsin rattaga Kadrioru pargis ja vaatasin kõiki inimesi, kes olid välja tulnud. Eestlane hakkas teadupärast kohe rohkem õues käima, kui eriolukord välja kuulutati. Vaatasin neid inimesi, kes olid üksinda, istusid pargipingil, silmad kinni, ja püüdsid päikesepaistet nautida. Mõtlesin, kui paljus on see üksindus praegu valitud. Kas ajal, kui on ära võetud eluterve sotsiaalsuse võimalus, tunneme end oma valikutes mugavalt ka juhul, kui muidu otsustaksime üksinduse kasuks?

Dokumentalistina teed enese kohta mingi avastuse ja püüad seejärel leida väljaspool iseennast võimaluse, et tekkinud küsimustele vastuseid saada. Määravaks saigi ilmselt ebamäärane ärevuse foon, mis tekkis sellest ennenägematust olukorrast või ohust. Küllap oleme kõik ette kujutanud, mida teeksime näiteks sõjas või mõnes muus kriitilises olukorras, aga sellist olukorda nagu praegu ei ole ma tõesti osanud ette kujutada.

Kriisiaja kõneposti idee on seotud ühe Jaapani tagahoovi tuuletelefoniga. Palun räägi veidi lähemalt, millega on tegemist.

Mõne kuu eest kuulasin podcast’i „This American Life”. Otsisin midagi Jaapani kohta ja nende arhiivis sattus juhuslikult ette osa, mis jäi kuklasse tiksuma. Tuuletelefoni lugu on seotud ühe mehega, kes kaotas oma nõbu – inimese, kes oli talle väga lähedane. Et leinaga toime tulla, ostis ta vana telefoniputka, pani sinna kettaga telefoni, mis ei olnud kuhugi ühendatud, sättis selle üles oma tagahoovi ja käis seal rääkimas. Jaapani kultuuris ei ole oma tunnetest rääkida kuigi tavapärane, aga samal ajal usutakse, et elame lahkunute hingedega kõrvuti ja nendega rääkida ei ole midagi tavatut.

„On inimesi, kes on öelnud, et olukord on isiklikus plaanis nende jaoks taeva kingitus.”

Veidi pärast seda, 2011. aastal oli Jaapanis tsunami, kus metsik hulk inimesi kaotas ootamatult mõne lähedase. Ja täiesti kutsumata hakkasid nad riburadapidi käima selle mehe tagahoovis telefoniga rääkimas. Telefoniputkast avanes vaade ookeanile, mis oli tsunamiga neelanud kümneid tuhandeid inimesi. Inimesed vaatasid ookeani ja rääkisid oma kaotatud lähedastega. Ennekõike otsisid selle telefoni üles keskealised meesterahvad, kellest paljud olid kaotanud oma abikaasa, kes oli ühtlasi viimase 30 aasta jooksul olnud ehk ainus inimene, kellega nad olid midagi emotsionaalset jaganud. See teema oli minu jaoks kütkestav. Mis on need tunded ja emotsioonid, mida ei ole kuhugi panna, kui ei ole enam seda teist inimest, kellega julged neid jagada?

Milline protsess tuli telefoniliini ülesseadmiseks läbida?

Võtsin ühendust Get Shot Filmsi Kadi Freja Feltiga, kes on produtsent ja tegeleb muidu eelkõige reklaamidega. Pöördusime Telia poole. Neil on selline ametikoht nagu head of sponsorship and corporate social responsibility [sponsorluse ja ühiskondliku vastutuse juht]. Minu jaoks oli väga oluline, et liinile helistamine oleks tasuta. Et inimesed saaksid võtta aja ega peaks muretsema, et on veel miski, mis midagi maksab. Tundus, et oleks vaja kedagi, kes õla alla paneb. Telia võttis vedu ja rääkis teiste suuremate operaatoritega läbi. Nii saime üsna kiiresti numbri, kuhu inimesed saavad tasuta helistada.

Seejärel käisin läbi häirekeskusest. Mõtlesin, et kui teen ühe telefoninumbri juurde ja hakkan seda promoma, siis on oluline teha seda vastutustundlikult. On nii palju erinevaid infotelefone: on 1247, mis on praeguse kriisiolukorra infotelefon, ja on 1220, mis on perearsti infotelefon ja pikalt olemas olnud, aga jõudis paljude teadvusse alles eriolukorraga. Häirekeskus suhtus projekti positiivselt ja küsimused, mida nad nägid, olid sellised, mille olin ka ise läbi mõelnud. Et kui teen lühinumbri, ei saa see olla nende oma moodi. Kui inimene helistab, siis on seal algul tervitus, mis suunab edasi, kui tegelikult soovitakse hoopis informatsiooni või abi. Inimene peab selgelt aru saama, kuhu ta helistab ja et siin ei vasta talle keegi.

Väga põnev oli tutvuda häirekeskuse tööga ja nende inimestega rääkida. Selles väga ärevas olukorras puutusin kokku kollektiiviga, kelle jaoks kriisisituatsioon ongi argipäev. Olin istunud paar nädalat kodus mingis ebaselges hirmus ja siis olin ühtäkki kuskil, kus on majatäis inimesi, kelle jaoks see on business as usual [igapäevane asi]. Need on inimesed, kes peavad üksikisikutena maadlema samaga, millega kõik teised, aga kollektiivina on nad uskumatult positiivsed, praktilised, tegutsevad ja mõtlevad lahendustele. See oli äärmiselt julgustav käik.

Kui palju inimesi on praeguseks kriisiaja kõneposti teateid jätnud?

Vaatasin viimati eile hommikul (vestlus toimus möödunud nädala lõpus – K. V.) ja siis oli kõnesid üle saja. Seda on päris palju. Naljakal kombel, kui avad telefoniliini, kus inimesed võivad oma muredest rääkida, siis… Kas sa usud, et paljud inimesed tahavad helistada ja lihtsalt luuletusi lugeda? Ma ei tee nalja. Mõned loevad enda omi, mõned Doris Karevat, Ilmi Kollat ja nii edasi. Kui esimesi kõnesid kuulasin, jäin mõtlema: mis sellega on? Aga kui hakkad midagi uurima, avastadki enda jaoks nii mõndagi ootamatut. Kui hakkasin tegema dokumentaalfilmi meeleavaldustest („Kodumaa karjed”, 2019 – K. V.), siis avastasin, et ajal, kui mujal maailmas keeraksid inimesed autosid katuse peale ja paneksid prügikaste põlema, siis eestlased laulavad, hoiavad kätest kinni ja tantsivad labajalavalssi. Filmitegijana pead selle olukorraga kohanema.

Milline on seniste kõnede optimismi ja murede vahekord?

Mõlemat jagub. On inimesi, kes on helistanud ja öelnud, et olukord on mingis isiklikus plaanis nende jaoks taeva kingitus. On nii palju aega ja võimalust teha neid asju, mida on ammu tahetud. Nad tunnevad end hästi ja turvaliselt, nad on oma kodus. Ja on inimesi, kes on hirmul, haiged ega saa oma lähedastega olla. On inimesi, kes teevad pulli. On õpilasi, kes on mures, kuidas koolide lõpetamine ja kesk- või kõrgkooli edasi minemine nüüd välja näeb. Kõik justkui rahustavad neid, et asjad toimivad nagu alati või et olukord on küll eriline, aga koolid saavad ju aru. Sellest hoolimata on palju ärevust, kas olukord tegelikult ikkagi piirab võimalusi, kuidas noored saavad oma tulevikuradu seada.

Kohtad oma töös palju inimesi, kellega ilmselt muidu kokku ei puutuks. „Kodumaa karjed” on kõigest üks näide, kus näeme palju kirglikke inimesi väga erinevates teemavaldkondades.

Paljud inimesed elavad mullis, kus suhtlevad ainult selliste inimestega nagu nad ise. Igasugune muu perspektiiv on suur üllatus. Mulle meeldib, et minu ülesanne on erinevate inimestega rääkida. Olukorrad on erinevad, aga baasemotsioonid samad. Nüüd on projekt kasvanud rahvusvaheliseks. Näiteks Colombia režissöör, kellega seda teeme, ütles, et sealsele liinile helistas noor naine, kes ütles, et helistan teile tulevikust ja tulevikus vaatame sellele kõigele tagasi nii, teist ja kolmandat moodi. Kummastav ongi see, millise vormi kõned võtavad. Igaühel on oma modus operandi. Mõne inimese jaoks toob kergenduse fantaasiamäng, teise jaoks see, kui ta saab võimaluse nutta.

Kuidas iseloomustaksid praegust kollektiivset üksindust?

Teadmine, et oleme selles koos, annab ehk võimaluse oma seisundit kuidagi normaliseerida. Elame muidu sageli arusaamaga, et oleme ainsad abitud. Kõik teised saavad justkui hakkama. Näeme neist seda fassaadi, mida isegi püüame teistele näidata. Püüame olla enda ja teiste jaoks tugevad. Äratundmine, et on okei tunda end nõrgana ja olla hirmul, on võimas tööriist, et nende hirmudega toime tulla. See on see vana hea tõde: vapper ei ole see, kes ei karda, vaid see, kes suudab hirmust hoolimata edasi tegutseda.

„Vapper ei ole see, kes ei karda, vaid see, kes suudab hirmust hoolimata edasi tegutseda.”

Käid operaator Aivo Rannikuga filmimas eriolukorra tõttu tühjaks jäänud kohti. Mida siiani näinud olete?

Kõige tühjem aeg linnas oli kaks-kolm nädalat tagasi, kui kõik kartsid ja viiruse haripunkti ootasid. Esimestel nädalatel ei võtnud inimesed ehk olukorda nii tõsiselt. Politsei pidi ringi sõitma ja valjuhäälditest hüüdma, et minge koju, näitlejad pidid ütlema: „Jää, kurat, koju!” Seejärel oli ehk umbes nädal, kus inimesed võtsid olukorda tõsiselt ja tänavad olid tõepoolest tühjad. Meil ei ole ju tegelikult karantiin, vaid sotsiaalne distantseerumine, mis tähendab, et linnaruum ei ole kordagi täiesti tühi olnud. Kui räägin Prantsuse kaasrežissööriga, kuulen, et neil on olukord teine. Võid minna kodust umbes kilomeetri kaugusele poodi või vanematele süüa viima ja sul peab olema tõend, kuhu sa lähed.

Kui meil oli selge, et platoo on käes, ja hakati tegema plaane ühiskonna kriisisituatsioonist välja toomiseks, siis tekkis optimism juba sellest, et olukorrale oli määratud vähemalt mingi teoreetiline tähtaeg. Kannatada on alati raskem, kui sa ei tea, kaua olukord kestab. Kuskilt maalt hakkas tunneli lõpus paistma valgus, ehkki pole selge, kui pikk see tunnel on.

Praegu ootame kõik, et piiranguid leevendataks, meil on tekkinud uus normaalsus. Ka isolatsioonis oleme leidnud mingi toimimisviisi ega ole viiendal nädalal nii närvis kui esimesel või teisel. Ka juhul, kui tuleb uus piirangute laine, oleme psühholoogiliselt valmis ja oskame seda oodata. Ent nädalad tagasi leidsid paljud end esimest korda olukorrast, milleks keegi ei olnud valmis. Kui mõtlen, mida ma praegu loodan, siis vahest seda, et inimestel on võimalik see imelik aeg enda jaoks talletada.

Näiteks kriisiaja kõneposti helistades?

Olen mõelnud, mida teha, et kõnesid tuleks ka siis, kui inimeste sisemine äng leeveneb. Minu sõnum on: helista ja fikseeri enda jaoks olukord kasvõi tagasivaates. See, mida nägid enda kohta, mida sa varem pole näinud. Mida sa õppisid? Milliseid tundeid pole sa varem tundnud ega võib-olla tahtnud tunnistada? Ehk on hea enda jaoks sõnastada, mille me siit olukorrast kaasa võtame. Mitte ainult „Nüüd tean, et on hea olla rohkem perekonnaga”, vaid see on aeg, et vaadata endasse ja mõelda, kuidas su siseelu toimis siis, kui olid enesele tundmatus ja hoomamatus kriisis. Võib-olla see aitab edaspidigi.

„Räägi ära”

Kriisiaja kõneposti „Räägi ära” saab jätta teate tasuta numbril 656 5005. Saab jätta sõnumi sellest, kuidas sa end tunned, millest mõtled ja mida tahaksid jagada, sest mujal ei saa või ei oska. Film valmib koostöös Get Shot Filmsiga.