••Mis mees oli õigupoolest Aleksander Nevski? Raamatust jääb mulje, et tollast Venemaad valitses mongolite armust kamp sugulastest seiklejaid oma sõjasalkadega…

Vürst Aleksander, kes hiljem oli viimase valitsejana korraga nii Kiievi kui ka Vladimiri suurvürst, on Venemaa ajaloos üks kesksemaid tegelasi. Võimupoliitik, kes vahendeid valimata oma tahtmist läbi surus. Ka koostöö mongolitega oli tema ja ta isa, suurvürst Jaroslavi huvides. Milline ta nii-öelda tööst vabal ajal, inimesena oli, jääb teadmata, kuid just tema isiku tähtsus nii omas ajas kui ka hilisemates kujutelmades on põhjuseks, miks just temaga seotu, sealhulgas Jäälahing, ajalookirjutuses nõnda esile on tõstetud.

••Nagu „Eesti ajaloo” teisest köitest, jääb ka teie raamatust mulje, et eestlastel oli vähemalt esimesel vallutusjärgsel sajandil pealtvaatajast märksa olulisem roll.

1240. aasta paiku oli Eesti omamoodi siirdeühiskond, milles uus alles põimus, lõimus ja võitles vanaga. See osa ülikkonnast, mis oli vallutajatega koostööle läinud, säilitas suures osas oma positsioonid, sulandus uude eliiti ja saksastus hiljem. On üsna veider, et me hilisemat, osalt kohalike juurtega maa-aadlit nõnda võõristame, täiesti koloniaalse iseloomuga Hansat aga millekski olemuslikult positiivseks peame. Sest see olevat toonud kaasa inimeste, ideede, kaupade liikumise? Seda võib kogu vallutuse kohta öelda. Lihtsa talupoja jaoks tõi vallutus kaasa uue ametliku usu ja teatud maksutõusu. Kuid viimast kompenseerisid edaspidi rahulikumad olud ning igapäevases eluringis muutus vähe. Tagantjärele tarkuses kinnitame, et „seaduspärane...”, et „hilisemad arengud ja kultuurimõjud...”, et „tänu sellele...” ja nii edasi. Ei tasu end aga petta, vallutus ikkagi toimus. Saadi lüüa. Enamik sellestsamast ülikkonnast, vastupanuvaimu ja iseolemissoovi kandjaist, hukkus. Iseotsustusõigus – kui otsustamises hiljem ka edasi osaleti – oli ikkagi kaotatud.

Päris nii see ei ole. Taolisse väitesse on peidetud halvakspanev suhtumine nii rahvuslikku ajalookirjutusse üleüldse kui ka narratiivi – ajaloosündmuste ja -protsesside sidusasse esitusse. Kummaski pole midagi halba. Rahvuslik vaatepunkt peab lihtsalt arvestama laiema pildiga ja peaasi – olema võimalikult aus, jätmata tahtlikult midagi ebameeldivat või ebamugavat kõrvale, aga ka olles teadlik oma vaatepunkti piiridest ja piiratusest.

Erinevate rahvuste vaatepunktid võivad minna osaliselt vastuollu, ilma et kumbki sellest otseselt vääraks muutuks. Kord küsiti minult Moskvas ühel konverentsil, miks on Ivan Julm Eesti ja Läti ajalookirjutuses nõnda negatiivne tegelane. Küsisin vastu: kuidas temasse Liivimaalt vaadates saab suhtuda?

Mis aga vormi puutub, siis selleks, et ajaloouurimise käigus väljaselgitatu üldiselt kasutatavaks teha – et ajaloouurimisel üldse mõtet oleks –, tuleb materjal nagunii lugudeks vormida. Narratiiviks. Sootuks iseasi on, et sageli ei arvesta taolised rahvuslikud narratiivid laiema pildi ega ka teiste rahvaste ajaloonägemusega, lihtsustavad ja üldistavad üleliia, eiravad osa olemasolevat teavet ja nii edasi. Ent peamine eksitus teie tsiteeritud väites on muus. Rahvuslikud narratiivid pole rajatud mitte juhuslike, vaid hoolega valitud sündmuste esitusele.

••Jäälahingu puhul peaks Eestis ju rõõmu laialt olema, polnudki nii tähtis sündmus ega suur kaotus, kui seni räägiti?

Oli ikka suur kaotus. Veerand Liivi ordust sai lahingus hukka, hulk eestlasi samuti. Peamine aga – Jäälahing oli arvatust mitu korda väiksemast mastaabist hoolimata ühe kaotatud sõja lõppakord. Korraks olid ristisõdijad kehtestanud oma kontrolli Pihkva ja Vadjamaa üle ning nüüd sealt välja löödud. Jäälahing pani selleks korraks punkti ja oleks seda küllap teinud ka siis, kui kokkupõrge ise oleks liivimaalaste jaoks edukam olnud.

Avalehele
71 Kommentaari
Loe veel: