Tolleaegsed arhitektuurimonumendid on lugejal kenasti silme ees ja linna ajalugugi enam-vähem tuttav. Mustpeade majast ja dominiiklaste kloostrist, kust ka Hargla raamatu detektiiv peab läbi põikama, on igaüks vähemalt kuulnud, kui neid ka kaardilt üles leida ei suudaks. Et mõnedega neist majadest seostatakse siiamaani kummituslugusid, verd valati tollal üksnes terariistadega, pidusid aga peeti mitu päeva järjest ning arhiiviallikad on küllalt informatiivsed, ent ikkagi piisavalt lünklikud, et fantaasial üsna vabalt lennata lasta, on selge, et ainest haarava romaani kirjutamiseks on piisavalt, kui autor vaid oskab.

Ja Hargla oskab – tegelikult tundub „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” kirjanduslikult siiani tema kõige ühtsem ja keskendunum teos. Detektiivide rolli täidavad siin linnaapteeker Melchior Wakenstede ja tema „ülemus”, klassikaliselt juhmi-võitu kohtufoogt Wentzel Dorn (eks ole juba alamsaksakeelsete nimede kõlas midagi väga ligitõmbavat?).

Põnevust jätkub lõpuni

Kindluse ja all-linna meeli teeb rahutuks salapärane sarimõrtsukas, kelle veidrad rituaalid paistavad osutavat kümmekond aastat varem kinni püütud ja hukatud vitaalivendade vennaskonnale. Võimalikke kahtlusaluseid on mõistagi rohkem kui üks ning lisaks raskendavad uurimist ordu- ja raevõimude erinevad jurisdiktsioonid.

Teos on heas mõttes „kergem kirjandus”. Nii kirjeldustes kui ka dialoogides on tajuda tõelist kirjutamisnaudingut, millest ka lugeja puutumata ei jää. Mungad, kaupmehed, käsitöölised ja sõjamehed kerkivad esile tüüpkujudena, kellest mõni on kaval, mõni ihne ja nii mõnigi armastab napsi võtta, kusjuures paljud kannavad endas mingit ränka saladust.

Melchiori apteek toimib ühtlasi kangemat joogipoolist pakkuva baarina ning tegelased suhtuvad issanda pakutavatesse kehalistesse rõõmudesse igati pühaliku austusega.

Uudishimulik rohusegaja, kes öösiti omaenda deemonitega võitleb, on loomuldasa siiski märksa süngem tegelane kui „Frenchi ja Koulu” burgundlasest lõuapoolik. „Pan Grpowski 9 juhtumi” nimitegelasest oluliselt lustlikuma karakterina paigutub ta täpselt vahepeale.

Et kriminullilaadsete mõistatustega murdsid pead ka kaks nimetatud Hargla varasemat tegelast, on võrdlus omal kohal, võitjaks jääb kindlalt „Apteeker Melchior”. Ballasti on siin vähe ning autoril jätkub võhma lõpuni, nii et lihtsalt olustiku väljajoonistamise kõrval õnnestub sedapuhku ka põnevuse ülalhoidmine.