Kristjan Kannukene: välismaal muutusin veelgi suuremaks Eesti patrioodiks

Kannukese lähemasse minevikku jäävad vioolaõpingud EMTA-s ja Inglismaal, leinast ajendatud plaadi „333” väljaandmine ja süvenenud huvi religiooni vastu. Mõne aja eest valmis tema esimene muusikaline kujundus, Mihkel Kohava diplomilavastusele „Tuulte pöörises”.

Kristjan Kannukene on paljudel veel meeles kui superstaarisaate heas mõttes ekstsentriline osavõtja, aga muusik on juba ammu süvenenud muudesse tegemistesse.

Kokkusaamisele NUKU teatris Kristjan peaaegu hõljub. Klapib edasisega. Läbivalt on tunda, kui väga ta hindab elu ja inimesi enda ümber. Jutuajamise lõpuski tahab veel lisada tänusõnu lavastajale. „Koostöö Mihkliga on olnud suur kingitus. Ta on väga tõsine ja selge sihiga. Ja nõudlik, aga samal ajal elurõõmus. Ma tõesti väga loodan, et talle andis see lavastus suure hoo sisse, et tal läheks kõik, nagu peab minema, ning tuleksid head mõtted ja võimalused.” Alustasin sellest kirjeldusest, et oleks selge: säärase tooniga Kristjan inimestest räägibki.

Pole kaugeltki juhus, et Kristjan sattus lavakunstikooli lõpetava Mihkel Kohavaga koostööd tegema. Nad teavad teineteist juba põhikoolist, mõlemad õppisid Keila koolis. „Mängisime koos kitarri, temaga mängisin ka oma esimese kitarrisoolo,” meenutab Kristjan. Aega läks, kuniks paari aasta eest kutsus Kohava ta ühe väiksema koolitöö juurde muusikat tegema ja peagi juba diplomilavastuse juurde.

Suur õppetund

Kristjan ütleb, et tema jaoks on see olnud suur õppetund, mille jooksul on nõu küsitud ka oma ala proffidelt. Näiteks käisid nad lavastajaga Ardo Ran Varrese juures. Millised ideed sealt kaasa tulid? „Ta andis nõu, et kasutaksin rohkem elektroonikat ja õpiksin paremini arvutiprogramme tundma. Nii sujub töö koos lavastajaga lihtsamalt.” Ja põrgatamist jagus. Sinnamaani, et Kristjan nimetab Mihkel Kohavat samaväärselt muusika autoriks. „See oli tõeline koostöö. Mul oli idee, tal oli idee, püüdsime leida balanssi. Muidugi jäi suurem osa muusikast lõpuks välja, lavale jõudis kontsentraat.”

Millest üldse alustada, kui tekst on klassika (näidendi „Tuulte pöörises” autor on August Kitzberg), aga tegijad peamiselt noored tudengid? Kristjan ütleb, et lähtus ühelt poolt maalähedusest, ent teisalt otsisid nad lavastajaga ilu ja ülevust. Ta tegi korraliku uurimistöö, vaatas leht-lehelt läbi folkloristi ja muusikateadlase Herbert Tampere viis kogumikku. Ja mitte ainult tema omad. Lõpptulemus on helikujundus, kus kõlavad elektrooniliselt töödeldud loodushelid ja rahvalaulud vaheldumisi vioola ja vähese elektrikitarriga.

Rahvamuusikaga tunneb Kristjan sidet eelkõige Veljo Tormise loomingu ja rahvaviiside töötluste kaudu.

Rahvamuusikaga tunneb Kristjan sidet eelkõige Veljo Tormise loomingu ja rahvaviiside töötluste kaudu. Eesti kultuur ja folkloor said eriti südamelähedaseks distantsilt. „Välismaal muutusin veelgi suuremaks patrioodiks. Eesti on super, muusikaakadeemia on ju imeline!” kiidab ta. Hüüatuse põhjustab see, et eelmise aasta veetis ta Inglismaal, vahetusüliõpilasena Londonis Trinity Labani konservatooriumis. Ja hüüatus ei tähenda, et seal ei meeldinud. Vastupidi.

Kristjan ütleb, et juba esimesest nädalast sattus Londonis tema teele imelisi inimesi ja võimalusi. „Leidsin sealt kaks väga kallist sõpra. Ühega, kes on helilooja, tegime bändi Corpse Boy And Others ehk Laippoiss Ja Teised,” muheleb Kristjan. Temaga sattusid nad muu hulgas esinema klassikalise muusika tuntud saali Wigmore Halli. „Seintel olid pildid kuulsatest akadeemilistest interpreetidest läbi sajandite ja meie läksime siis oma üksteisele pühendatud käredate lugudega, vioola ja elektrikitarriga…”

„Tuulte pöörises”

Autor August Kitzberg

Lavastaja Mihkel Kohava (EMTA lavakunstikooli 29. lend)

Juhendaja Mart Koldits (Von Krahli teater)

Kunstnik Rosita Raud

Helilooja Kristjan Kannukene

Liikumisjuht Sylvia Köster

Valguskunstnik Targo Miilimaa

Laval Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga ja Oskar Seeman (EMTA lavakunstikooli 29. lend) ning Liivika Hanstin ja Andres Roosileht

Esietendus 16. veebruaril NUKU teatris.

Tema jaoks oli üks Trinity Labani konservatooriumi tõmbenumbreid vioolaõpetaja Rivka Golani. Tunnid ise olid aga pisut… iseäralikud. Õpetaja tuli kolm korda nädalas kella kaheksaks kooli, samuti kõik õpilased. „Harjutasime kella kümneni ja siis ta soovis, et kõik õpilased istuksid klassis ja vaataksid teiste tunde pealt. Mõnikord läks see õhtul üheksani välja,” räägib Kristjan. See oli omamoodi vioolamängu laboratoorium. „Aga ta on nii suur staar, et võib-olla ta vajas seda, et jüngrid oleksid ümberringi. Igatahes õpetas see väga-väga palju ja tundsin, et ühe aastaga sain väga suure pagasi.”

Suur vaev ja kannatus

Aga miks just vioola? See ei ole tingimata üks esimesi soolopille, mis pähe tuleb. Kristjan arvab, et ju oli nii määratud. Lasteaias kutsuti teda viiulit mängima, lastemuusikakooli lõpus mõtles ta ise õigupoolest küll elektrikitarrile, aga… „Tuli direktor ja ütles, et peaksin vioolat edasi õppima. Vastutasuks sain ühed kitarri helipead, muidu võib-olla ei olekski nõus olnud,” naerab Kristjan. „Eks see on olnud suur vaev ja kannatus, kuidas kanda armastust kitarrilt üle vioolale, aga nüüd ongi vioola minu südamele kõige kallim.” Kuidas võiks vioolat iseloomustada, kui vioola oleks inimene? Kristjan ei jää vastusega hätta: „Kindlasti väga soe, sügav. Vioola on nagu teadmanaine. Temast kiirgub vägi.”

Inglismaa vahetusaastalt tagasi Eestisse jõudes hakkas Kristjan külla tulnud inglise sõbraga enda jaoks uuesti Eestit avastama. Laulupidu, Arvo Pärdi keskus ja palju muud. „See oli justkui kodanikuna uuesti sündimine,” märgib ta. Ei tekkinud kiusatust saada maailmakodanikuks? „Ma arvan, et maailmakodanik saab olla ka siin Eestis. Aga küll ma veel välismaale õppima ka lähen.”

„Ma arvan, et maailmakodanik saab olla ka siin Eestis. Aga küll ma veel välismaale õppima ka lähen.”

Samm-sammult on Kristjan liikunud usule lähemale. See pole eriti suur üllatus, kui arvestada, et tema vanaisa oli tuntud usuteadlane ja kirikuõpetaja Robert Kannukene. „Lapsena käisin küll kirikus, aga usuni olen ma jõudnud muusika kaudu. Vanaisal on siin ilmselt oma osa,” ütleb Kristjan. Vanaisaga ta kohtuda ei jõudnud, sest ta suri neli aastat enne Kristjani sündi. Ent isa juttude kaudu sai vanaisa tuttavamaks. „Nüüd olen hakanud uurima tema kirjutisi ja käsikirju. Midagi peaks nendega ju ette võtma.”

Mõne aja eest käis ta Robert Kannukese teoseid uurimas EELK usuteaduse instituudi raamatukogus. „Hiljem selgus, et samal päeval oli tema sünnipäev,” leiab Kristjan huvitava kokkusattumuse. Vanaisa vaated usule olid omas ajas kohati raskesti seeditavad. „Mulle tundub, et see oli müstitsism kantuna Rootsi müstiku Emanuel Swedenborgi teostest,” ütleb Kristjan. Kuivõrd vanaisa tõlkis Swedenborgi teoseid, leidis Kristjan Londonis olles tee ka Swedenborg Society majja. Muide, Paavo Matsini romaanivõistluse peapreemia võitnud „Kongo tangos” kasutatud inglite hierarhia süsteem põhineb Robert Kannukese tõlgitud Swedenborgi raamatul „Taevas ja põrgu”.

Mõne aja eest osales Kristjan Kannukene väljakutses lugeda piibel aastaga läbi. Konkreetne eksemplar, mille ta ette võttis, oli tema vanaisa oma. „See on väga vana ja seal oli palju märkusi, palju alla- ja ümberjoonitud teksti,” märgib Kristjan. „Alustasin tasapisi ja tundsin, et see haarab mind üha enam. Et ma ei saa seda käest panna ja see tõesti toidab mind. See on nagu meditatsioon, osadus. Vaid piibli pealispind on mõistusega võetav. On valikud lugeda ja mõelda ratsionaalselt või siis tunnetada, kuidas iga sõna sisaldab Vaimu.”

Sooloplaat „333” sisaldab püha ja metsikut

Kristjan Kannukese sooloplaat „333” on väga isiklik. Kolm teost hakkavad end kerima ürgsetest ja maalähedastest helidest, muutuvad üha šamanistlikumaks (peaaegu transiseisundini välja) ja lõpuks jõuab see viieosalise missaga taevastesse sfääridesse. „Seal on püha ja metsik koos,” iseloomustab Kannukene.

Kui välja arvata helirežissöör, tegutses ta plaadi kallal täiesti omapäi. Sinnamaani, et kogu kujundus (muide, plaadi ümbris moodustab lahti võetuna tetraeedri) ning graafika ja kirjagarnituur on tema tehtud. „Püüdsin mitte kedagi lasta oma ideede juurde,” ütleb ta. Ühtegi kõhklust ei tekkinud ka siis, kui kõige lähedasemad ütlesid, et seda plaati ei ole mõtet välja anda. Miks nii öeldi? „Võib-olla sellepärast, et kes seda muusikat kuulab või mis muusika see selline üldse on,” muigab Kannukene.

Tugev tunne viis edasi. Ta ütleb, et see on eelkõige tema enda tee läbi leina (Kristjani isa suri 2015. aastal pärast pikka võitlust vähiga). „Võib-olla see metsikus ongi tingitud südamevalu väljaelamisest…” Aga see on ka tema tee jumala juurde.

Plaadi nimi on „333” seetõttu, et number kolm hakkas kõikjal ilmuma. „Bussinumbrid, autonumbrid… Kui minna väga esoteeriliseks, siis need on inglinumbrid. Aga kes need inglid muud on, kui jumala saadikud, sõnumitoojad. See on justkui kutse, mille ma vastu võtsin. Puu hakkas kasvama.”