Ja pole hullu midagi. Kristjan Üksküla lavastajadebüüti „Härra Biedermann ja tulesüütajad” on võimatu hinnata teisiti kui lootustandavaks sel lihtsal põhjusel, et tegemist on selge ja arusaadava teatritööga, mis lahendab samm-sammult näitemängust tulenevaid probleeme.

Kogu lavastajatöö on realiseerunud näitlejarollides, mis on isegi Linnateatri näitlejaperfektsionismi arvestades täiesti tasemel. Oli isegi ansamblimängu, kus näitlejad teineteisele silma vaatasid ja kuulasid, mida partner räägib. See ilmnes eriti mõnusalt pahelistes tegelastes, keda mängisid Rain Simmul ja Allan Noormets.

Max Frischi küllaltki keerukas näitemäng laotus oma looga vaatajate ette kui punane vaip, nii et sai täiesti aru, millest jutt käib ja kuidas lugu jookseb. Peaaegu hakkas isegi tekkima kaval tõlgendus, mis avaldus Argo Aadli Biedermanni rollis: selles tuli ilmsiks pingutatud ja silmakirjalik poliitilise korrektsuse taotlus, millest tekkiski allegooriliselt mõistetav tulekahju. Peategelase silmakirjalikkus kõlksus kokku tänapäevaste protsessidega, kui tihti peljatakse asju nimetada nimedega, mis neil on, kui meeldida tahtmise taga peitub tegelikult hoopis muu.

Esietendus

„Härra Biedermann ja tulesüütajad”

•• Autor: Max Frisch

•• Lavastaja: Kristjan Üksküla

•• Kunstnik: Aime Unt

•• Osades: Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari

•• Esietendus 6. novembril Hobuveskis