Kristus mädanes Nõmmel
Kui Rock Cafe avas Laibachi abiga nädalapäevad tagasi uue hooaja, siis teine kohalik “meeste muusika” organism nimega Hard Rock Club tegi sama läinud reedel.
See polnud küll 13. kuupäev, ent võinuks samahästi ollagi – nii omaaegset punklegendi Generaator M kui ka keskealiste tantsuansamblit Brigaad aastate jooksul võõrustanud Nõmme kultuurimajas (moodsas keelepruugis Nõmme Cult) said sõna neli metal-bändi: Nihilistikrypt ja Tharaphita Eestist, Neglected Fields Lätist ning õhtu peaesineja Rotting Christ Kreekast.
Pole kahtlust, et üleüldise institutsionaliseerumise ning ideoloogilise närbumise taustal on metal väheseid subkultuure, millel veel midagi on öelda. Ja kuigi kõrvalseisja kõrvadele võis reedene “põrgu leierkast” kõlada üpris ühtlase helimassina, sai kohale tulnud ning peaaegu eranditult süsimusta riietunud seltskond korraliku laksu üsna eklektilist metal’it, mille ääred õhtu edenedes teineteisest aina kaugemale triivisid.
Uustulnukad ja veteranid
Möödunud aastal moodustatud Nihilistikrypt avas minifestivali ootamatult tõhusa death metal’iga ning kohalikku metal-seltskonda aastaid kummitanud needus nimega “ideed on märkimisväärselt paremad kui nende vormistamise oskus” ei paistnud sel nädalal esikplaadini jõudvat bändi märkimisväärselt vaevavat. Järgmisena lavale astunud Neglected Fields mängis mõnevõrra “sofistikeeritumat” muusikat – nende kompositsioonid olid kohati ehk ülearu skisofreenilised, ent kokkuvõttes oli lätlaste lühike set korralik ja valus süst.
Tharaphita on siinsel areenil juba sisuliselt veteranbänd ning nende pateetiline ülemineku-metal, mille juured jäävad nii ajaliselt kui ka muusikaliselt kusagile sinna, kus briti heavy metal’i uue laine generatsioon teatepulga järgmisele lõplikult üle andis, muutis kenasti euroremonditud Nõmme kultuurimaja taeva poole sirutatud rusikate mereks.
Tharaphita on bändina aastate jooksul meeletult arenenud ning vaatamata teatavale romantilisele naivismile (“10 000 eestlast”, “Välgusüda” jne) ja muusikaliseltki pigem taha kui ette suunatud pilgule kehastavad nad tugevat metal-traditsiooni, mis on ühest küljest küll sügavalt konservatiivne ning väga selgete mängureeglitega, kuid teisest küljest – ilmselt suuresti oma kõrvalesurutuse tõttu – huvitavaim osa Eesti tänasest kultuurist.
Põrgulikud kreeklased
Rotting Christ on tegutsenud ligi 20 aastat ning juba bändi nimi kinnitab, et peale kodumaa neil Demis Roussose või paar aastat tagasi Eurovisioonil jalgu vastu maad trampinud Sagapo-mehega palju ühist pole.
Kui Tharaphita oli muusikaline “Braveheart”, siis Rotting Christ oli “Omen”. Kreeka metal’i uhkus vallutas Nõmme kultuurimaja tormina. Nii tihedat, täpselt mängitud ja luuüdini puudutavat kraami pole siinmail ammu kuulda olnud.
Terava silmavaatega laulja, kitarrist ja klahvpillimängija Sakis Tolis on sama terava käekirjaga helilooja – Rotting Christ on võimeline küll noise’i piirini kihutama, küll selge pulsiga headbang’ima. Suhteliselt kontserdi alguses kõlanud gootilik “Athanati Este” või Rotting Christi viimase albumi nimilugu, mitte vähem gootilik “Sanctus Diavolos” võivad vabalt kuuluda parimate metal-lugude hulka, mis eales kirjutatud. Kreeklaste vasaksirge Nõmme kultuurimajas oli igatahes paremaid Eestis toimunud kontserte sel sajandil.
