MARKO MUMM

Jumalikku otsides on end ikka saatanale müüdud, Faustist alates. Ka Jaan Kross on kirjutanud läbi oma teoste ühte lugu. Ühest tegelastüübist erinevas ajas, eesti kultuurile oluliste meeste eneseteostuse teedest eri ajastutes, suurvõimude vahel – kompromissi hinnast ja mõõdust.

Alates Balthasar Russowist on Kross liikunud oma lemmiktüübiga edasi läbi tsaariaja üha lähemale tänapäevale. Jäädes siiski pidama 1940-ndate piiril. Järgnenud kümnendid otsekui välistaksid seniste kompromissimängude rüütelliku elegantsi.

Mikk Mikiver, kes on toonud neli Krossi teost teatrilavale, ahvateb oma vastuolulise loomuga end seadma Krossi kangelaste ritta.

Mikk Mikiver, milline Jaan Krossi teostest, tegelastest on teile enim korda läinud?

"Keisri hull" ja Timotheus von Bock.

Rohkem kui "Keisri hullu" eestitõugu minategelane Jakob?

Millegipärast küll. Jakob on Krossil rohkem see "meie", kogu rahvas. Jakobilt saad silmad Timo vaatamiseks, Timo erilisuse, kogu tema saladuse märkamiseks. "Keisri hullu" lavale tuues osutus Jakobi mängimine kõige suuremaks pähkliks. Jakobil ju väline atraktiivsus puudub.

Mis teid von Bockis puudutas?

Siis, 1970-ndate lõpul vapustas muidugi see tõemäär, ülekantuna Tsaari-Venemaalt Nõukogude Liidu rezhiimi. Olen "Keisri hullu" hiljemgi lehitsenud. Aeg-ajalt hakkad pidama endastmõistetavaks oma kõrget eneseteadvust ja arvama, et enne meid elati metsas. Hämmastav oli kogeda, et 19. sajandi alguses üks mees nii mõtles. Oma lõpuni lahendamata salapäras – kuivõrd von Bock ikka oli või polnud hull, pärast üheksat aastat vangistust?

Mõneti seostub "Keisri hull" ka minu eluga. Mina ei olnud siis veel otsustajaks, juhus otsustas. See, et köis kahe auto vahel katki läks. Teine auto oli rikkis, esimene vedas seda puugaasigeneraatoriga. Olime teel Paldiskisse, et lahkuda Eestist sügisel 1944. Mina olin oma isa ja emaga selles teises autos, jäime ööpimeduses teele. Nii et küllap loeb ka see, et mina jäin koos Timoga siia.

Kas teie oma eluvalikutega sobiksite Krossi tegelaste ritta?

Kas just sellesse ritta... On ju Krossil ka teistsuguseid tegelasi, nagu professor Martens, kelle sisemised mässud välja ei ulatu. Hirmus põnev kuju, lisaks tema kahestumise või taas-sünni probleem 89 aastat tagasi Saksamaal elanud teise Martensiga.

Kompromissi hinna küsimus on olnud nii Krossi kui ka Mikiveri teema. Milline on olnud teie raskeim valik?

Mingit valikuhetkede raskusastmestikku ma teha ei oska. Selge, et neid on olnud, et see oli suur enesekulutamine. Tegid valiku, et saaks osaliseltki tõtt öelda, aga see ei pruukinud alati täpselt välja tulla. Ja sellepeale võis keegi sulle väga oluline inimene, su oma isa, öelda: "Kuule, miks sa õige seda tegid, kas sa ei ole äkki läinud ühele teisele teele?!"

Selles on oht, kui üritad laveerida, aga pole otseselt vastuhakkaja, avalikult dissident, ja jätad mulje, et oled valmis koostööks. See võib saada märkamatult peamiseks jooneks, elu sisuks.

Kas te 40 kirjale kirjutasite alla?

Ei kirjutanud. Minu juurde tuli selle ettepanekuga Juhan Viiding ja veel üks mees. Nad ütlesid, pead ise otsustama, aga võib-olla sa ei peaks alla kirjutama. Tõenäoliselt ei saa sa pärast seda olla enam peanäitejuht ega ka enam midagi meie heaks teha ja nii edasi. Üldiselt olen alati tundnud vastasseisu sellistele kollektiivsete allakirjutamiste suhtes, kirjutan meeleldi alla iseenda kirjutatud mõtetele. Aga järgmisel hommikul tööle tulles, astus mu teele ette toonase kultuuriministeeriumi kõrge ametnik ja ütles: "Noh, sa ei kirjutanudki alla või?!" Sel hetkel ma teadsin, et ma tõesti ei kirjuta. See inimene ei oleks pidanud teadma, et niisugune asi liigub. Midagi oli sellega väga viltu. Ma ei taha nimesid nimetada...

Viidingu nimi lipsas läbi.

Võin ka teise nime ka öelda – Tõnis Rätsep. Ja see kolmas, ministeeriumimees oli Aarne Vahtra, kes hüppas ära Pariisis ja elab nüüd Kanadas. See oli ikka hämmastavalt segane lugu. Ma ei usu, et Juhan või Tõnis olnuks need, kes teda sellesse saladusesse pühendasid.

Vend Enricol on tema piiskop, kes on olnud teie elu piiskop?

Isa. Vaieldamatult. Sain ta kõrval põhja elust, inimeste tõelistest väärtustest ja mõõdupuudest. Isa oli Loksa kooli juhataja, aastani 1950, mil ta ametist vabastati.

Kaua isa teie kõrval oli?

Ta on praegugi, aga suri novembris 1968. Ta elas veel, kui me tulime samal aastal Tshehhoslovakkiast ja mul olid siin väga rasked hetked. Olime üliõpilasmaleva rühmaga – mina komandöri asetäitjana – Bratislavas, kui tankid sisse tulid. Jäime täiesti omapead. See kõik oli jube: kuidas me tagasi tulime, kuidas meid keegi ei oodanud, kuidas seisime kuus tundi piiril ei-kellegi-maal. Tudengitel oli kirjutatud malevavormi seljale: "Viva, Dubcek!".

Kui Moskvast Tallinna jõudsime, oli Dubcek juba arreteeritud. Ja siis kõik need jamad. Olin Loksal, käisin Tallinnas vaid ülekuulamistel. Isa oli käinud Pagari tänaval 1949. aastal, oskas nõuks olla.

Krossi lemmiktüüp on maarahva seisusest võimekas edasipürgija, kes end päritolukeskkonnast lahti kõrgemasse seltskonda rebib. Kas see kahe seisuse vahel õhus rippumine on teil läbi põetud?

See "maapoiss linnas" tunne on tuttav. Siis oli see üsna laastav, tagantjärele on ka üsna naljakaid mälestusi, aga siis üsna jubedaid.

Tänu isale, kes armastas liikuda ümberkaudsetes rannakülades ja võttis mind alati kaasa, olin ma kõigi sealsete inimestega tuttav – nende harjumuste, olemise ning mõtlemise taseme ja isepärasusega. Ka oli isal päris hea raamatukogu. Nii et üldkultuuriliselt tasemelt ma selles seltskonnas, nagu meil seal Panso-koolis, olin ma enam-vähem võrdne võrdsete hulgas. Küll aga hiljem... Veel rohkem tundsin ennast natuke võõrana, siis kui hakkasin uuesti liikuma seal juba sellena, kes ma siin Tallinnas ja teatriringkondades olin. Siis võis seal nendessamades rannakülades märgata teatud tõrjutust, et "sa ei ole ikka päris meie oma". Aga see kadus, praegu pole see enam probleem.

Teistpidi, ma ei või väita, et see praegu siin ringkonnas probleemiks pole. Mitte minule endale, olen viimased kümmekond aastat olnud üsna erak. Liigun ja otsin seltskonda vähe.

"Libahunti" olete lavastanud kolmel korral. Aastal 1968 olite Tiina vabadusvõitluse, aastal 1986 rahvust alalhoidvate Tammarulaste poolel. Kas pole Krossi-sõnum praegu niisamuti laineharja põhjas nagu Tammarulasedki? Tänases Eestis võitleb igaüks otse ja häbita oma koha pärast. Kas pole kompromissid kaotanud koos oma häbiväärsusega ka teemana oma võlu?

Küllap see nii on. Kõik siin elus on kahe otsaga. Usun sellegipoolest, et mis tahes vaimsed kompromissid jälgijätmatult ei möödu. Ja nii pole oluline, kas ühiskondliku suhte teravus on hetkel suurem või väiksem. See kõik on rohkem sisemise inimesega seotud, ja küll see karistus tuleb. Lõputult igasugustele kompromissidele minna ei saa.

Aksel Tamm nimetas oma ajal Krossi tegelasi kangelasteks, "kes laulavad hümni elule ning eneseteostusele ja samal ajal ümisevad viisikest kompromissi paratamatusest ja mõnikord veetlusestki". Kas see mäng, kuidas võimude vahelt omaga välja tulla, teile mõnu pakkus?

Muidugi, ikka pakkus, kuigi aeg-ajalt oli väga väsitav ja ähvardav. Oli aeg, kui käisin ringi Lenini teos rahvusküsimusest kotis. Sellega võis kõiki lüüa, võisin kas või ministri juures raamatu lahti lüüa ja tsiteerida. See muutis vaidlustes mu vastase relvituks, ta pidi ise hakkama kompromissi otsima: "Noo jaa, aga kui te siiski seda ei teeks, siis võib seda teha."

Ega nad nii lollid vist ka olnud, et seda mitte läbi näha.

Ei muidugi. Nii rumalaid enam sel ajal, kui mina teatrit tegema hakkasin, polnud, kes oleks öelnud: "Tooge see Kitsenberg siia, ma homme räägin temaga!"

Teleseriaalis "Wikmani poisid" olite te Westholmi-poiste monumentaalne koolidirektor. Maestro roll näib teile eluski meeldinud, sobinud?

Nüüd ma pole pikka aega selles rollis olnud, olen teinud rohkem teatrit. Vahepeal ajasin ka seda ühist asja, siis, kui seda tuli täie rinnaga teha, kuigi siis polnud kindel, et käsi raudu ei panda.

Laiemalt olete olnud ju esinduskõnemees mis tahes rahvusüritusel, laulupidudeni välja.

Ma ise ei ole ühtegi niisugust ülesannet küsimas käinud, ikka on palutud ja pakutud. Mina ei ole sellest endale küll teinud nii kaugele ulatavaid järeldusi, nagu te siin tahaksite, et ma oleksin, tõesti ei ole.

Pojale, kes on nüüd kümneaastane, tuli mul seda seletada: "Kõik sind teavad, sa oled nii kuulus!" – "Mis tähendab kuulus! Inimesed on filme näinud, televisioonis ja laval. Selle töö tegija on lihtsalt tuntud, unusta ära "kuulus"!"

Me kolisime linnast ära Haabneeme. See on nagu Loksal, kus kõik ütlesid kõigile tere ja rääkisid üle aia juttu.

Kumb on teie meelest kõvem sõna – laulupeo ees kõnemees olla või teatris Hamlet?

(Paus.) Küllap ikka see, mis sa oled teatris teinud. Sest see, mis sa teed väljaspool, kasvab selle peale. Kui ma poleks Panso juures Andrest või Tootsi, Shapiro juures Vershininit või Lopahhinit mänginud, siis poleks ka muud.

Koolidirektor Mauruse jõudis Tammsaare Krossi eest ära kirjutada. Teie "Tõe ja õiguse" dramatiseeringus "Armastus ja surm" oli Maurus Heino Mandri mängus teemaarenduseks "Pöördtoolitunni" Jannsenite munadelkäimise loole ja "Tuulte pöörise" Jaagule.

Küllap. Me kasvasime Mandriga koos ühel teatriperioodil, olime ühel lainel. Tõesti, see triloogia oli ühe näitleja ja lavastaja lugu.

Maurusest oli kunagi tehtud kuju, kes kehastas kogu seda libedat kahenäolisust meie elus. Õpetaja Panso ütles, kui mu film "Indrek" esilinastus: "Mikk, teie Maurus on liiga inimlik ja tema motiivid muutuvad äkki mõistetavaks, see on viga!"

Kui palju oli koolipapa Panso krossilik kangelane?

Absoluutselt mitte. Panso oli niisugune mees, kes elas täiesti kummalises maailmas, poliitika teda ei huvitanud ega puudutanud ka. Tundus, et ta ei mõelnud üldse sellest, et tema puhul või-daks ka pöidlakruvisid rakendada. Pansol oli ainult see: "Lugege seda, siin on nii kirjas, ja kui teie seda välja ei loe, siis mina olengi sellepärast lavastaja ja kunstnik, et ma loen selle välja, ja ega ma ei saa teile seda ette heita, et te seda välja ei loe, kui teie loete midagi muud välja, siis mis see minu asi on."

Nii ta suhtus, läks nii kui läbi rukki. Ja kummalisel kombel ei hakanud keegi talle ka külge. Kuni "Tantsuni aurukatla ümber", selle keelamiste-lubamiste ning infarktini. Siis ta nagu hakkas sellega arvestama, mis riigis ta elas ja kes olid ümberringi.

Käisite algul Panso jälgedes – esmalt Noorsoo-, siis Draamateatri peanäitejuhina, miks ei saanud teist lõplikult Panso mantlipärijat?

Mis tähendab lõplikku?

Et juhiksite nii Draamateatrit kui ka Toompeal teatrikooli.

Ei! Panso on sajandi üks erinähtus. Tema kõrval paneksin ma Priit Põldroosi. Ei saa arvata, et selliste suurkujude puhul peaks olema mingi järjepidevus. Ei suuda nii väike rahvas neid toota. Mulle on mitmel korral pakutud mõlemat kohta. See on täiesti teadlik loobumine. Aga kui ma ka oleksin nendel kohtadel, ka siis ei saaks öelda, et ma olen mantlipärija. Mina ei kavatse ennast iial temaga mõõta.

Kas Panso juhitugevus oli selles, et erinevalt teist ei lasknud ta endale inimsuhteid, probleeme liiga ligi?

See oli küll selge, et ta täiesti teadlikult lõi Panso-nimelist koolkonda. See ei sõltunud ümbritsevast, ükskõik mis ajal – ta oleks seda ikka teinud. See oli tema loomuses. Tema kõrval koolis olles – Panso kutsus mind õppejõuks – ajas see natuke muigama. Oli ju niigi selge, et ta on seda kõike teinud, aga ta lasi seda veel ekstra välja paista. Vaatad Panso pilti kooli seinal – näed, täpselt seesama käe- ja peahoiak, mis Stanislavski portreel.

Teatrikooli 11. lennule olite kursusejuhendajana. Aastail 1980–84 nõudis see Mauruse moodi munade peal käimist, et tõde ja õigust õpetada?

Ei. Koolis, nagu prooviski, pole ma ennast kontrollinud selle tõttu, et võis ju arvata, et igas kollektiivis pidi olema keegi, kes teatud asutustega ühenduses. Puutusin sellega kokku "Pilvede värve" tehes, kui keegi trupist tuli ütlema, et ära räägi niisuguseid asju, peaaegu lisades, et "ma pean ju siis...". Nende noortega koos olles ma rääkisin seda, mida ma tundsin, mida mõtlesin.

Miks neil teatris hästi ei läinud?

Ei tea. Võib-olla oli viga selles, et metodoloogiliselt ma ei püüdnudki nende päid ühes suunas vaatama pöörata ega andnud neile kätte ühte peateed, "mida mööda tuleb minna". Kutsusin teadlikult enda kõrvale teisi, et nende pead töötaksid eri suundades. Ja kui 360 kraadi oli ring peale tehtud, siis ütlesin, et eesmärk on teha head teatrit ja selleks on tuhat ja üks teed.

Õpetasite nad mõtlema, see ei pruugi teatris kasuks tulla?

Võib-olla. Kui teatritööd teha, siis pühendunult, aga mitte fanaatiliselt. Viimasel kohtumisel ütlesin neile: "Kümne aasta pärast küsige endalt, sest siis te olete veel küllalt noored ja täielik elumuutmine võimalik: kas teater on ikka mu õige koht? Kui ei, siis minge ära!" Ma ei käskinud, ei õpetanud neid teatrist kui ainuvõimalikust kinni hoidma.

Draamateatrist on mitu neist koondamisega välja pudenenud, kas te reetjasüüd ei tunne?

Mina süüd endal ei tunne. Sest ma ei alustanud ega lõpetanud nii, et teen teist näitlejad, kes teatris püsima jäävad. On paar juhtumit, kus mul on kahju, mõnel olnuks teatris tulevikku. Näiteks... Toomas Urb.

Kross on öelnud, et rahvuskirjanduse kaudu jõuab rahva nägu mingil määral ka maailma teadvusse. Milline see on?

Krossi käsitluse järgi on see üks eelarvamusteta rahvas. Ja eelarvamustevabal rahval on alati läbilöögivõime.

"Keisri hullu" Jakobist jääb rohkem esile moonakakadedus ja kaval kohanemisvõime, mida leedulased praegugi eestlastele süüks panevad?

Kohanemisvõime on vahel ka negatiivse varjundiga. Samas on see loodusest antud sund ellu jääda. See, et minnakse – kõige kallima esemena kaasas hõbedast küünlajalg portfellis, pakk linu ja õmblusmasin – olgu Siberisse või Rootsi, ja kohanetakse ka sääl.

"Pöördtoolitunni" lõpus jõuab Eugen Jannsen küsimuseni: kas ma ikka olen oma ideaalide pööningutoa ja eluvajaduste peldikukasti suutnud sisimas enesepettuseta lahus hoida? Kas teie olete?

Tahaks ju öelda: jaa, olen! Võin öelda, et olen püüdnud. Tahaks uskuda, et õnnestunud on see üle 50 protsendi. Aeg-ajalt üksi olles – ja üksi ma armastan olla, eriti viimasel ajal Võsul – kohtun ikka ka niisuguste mälupiltidega, mis sunnivad mind toolist üles tõusma ja paar sammu edasi-tagasi käima ning ajab kõrvad punaseks. Ei, täielikult mitte...Tallinna tulles olin ma üsna kinnine poiss. Siis nagu natuke avanesin, aga kui paar korda ikka hinge sülitati, läksin veel rohkem kinni.