Kui lihtne mees võtab kunsti teha
Ühtpidi vaadates see polegi nagu kunst. Teistpidi on see huvitavam kui rafineeritud kunst. See võiks kanda nime kaasaegne rahvakunst, art brut (toores kunst) või autsiderikunst. Üks on kindel – seda tehakse loomisrõõmust ja endale piiranguid seadmata. Ja seda tegemist ei võeta ülemäära tõsiselt. Pigem mõnusa eneseirooniaga, mis “päris” kunstis avaldub pigem küünilisusena.
Heino Lillepuu näiteks, kes oma töödega Mark Soosaare juurde Uue Kunsti Muuseumi tuli ning sealt riigikokku näitusele ja “Pealtnägija” saatesse sattus, saab oma töödeks inspiratsiooni uudisteprogrammidest.
Ta lõikab ja põletab puusse päevapoliitilisi pilte, nagu koomikseid või karikatuure. Praegu on tema näitus üleval Teaduste Akadeemia Raamatukogu kohvikus. Miks ei võiks teha kunsti vana lukksepp, kalur või kannelt mängiv vanamees, kes kogu oma kodust on kunstiteose loonud?
“See huvi sai alguse ülikooliaegsest lõputööst,” ütleb Saarep. “Töö kandis pealkirja “Naivistlik arhitektuur ja naivistlikud väikevormid arhitektuuris”. Isegi näituse pani Saarep galeriisse üles, kus sarviku masti aiapäkapikud, kaminate ning saunade ees ekponeeritavad naivistlikud skulptuurid. Nüüd keskendub ta pigem kujutavale kunstile.
Pärast seda on ta kümne aasta jooksul seda laadi kunsti pildistanud ja kogunud. “Ma isegi ei oska öelda, palju neid kunstnikke minu kogus kokku oleks, olen mõelnud neist kataloogi kokku panna,” ütleb Saarep. “Teeme koostööd Kiasmaga selleteemalistes rahvusvahelistes projektides.” Osa tema pildipangast on üleval aadressil www.metsad.ee/metsikud
Rahvakunstile soodus aeg
Saarepi arvates on meie kaasaeg ja inimeste äärelinna elumajade soetamise aktiivsus lisanud kodukaunistamisele ja aiakunstile uut hoogu, nagu oleks see paisu tagant pääsenud.
“Ma väga hindan seda, kui inimesed midagi oma kätega ja loomisrõõmust teevad, just sellises stiilis, mis ei allu kaupluste ja koduajakirjade maitse diktaadile,” lausub Saarep.
Ta leiab, et kui keegi Eestis võtaks ette näiteks traditsioonilise meeskäsitöö laadis aiakujude tegemise, oleks sel turgu kõvasti. “Naised ju tegelevad käsitööga niigi,” sõnab ta. Käsitööseltsides loenguid pidamas käies on ta soovitanud neil rõõmuga seda edasi teha, mida nad teevad, ja teha oma parima äranägemise järgi. Sest nii ongi kõige parem.
Juuli lõpus Vabaõhumuuseumis avatavale art brut’i näitusele tahaks Saarep välja panna ka kunstnik Jasper Zoova koduaeda võrgust tehtud taiesed. Nagu näiteks tantsivad oravad, mõne hirve või teod ja kilpkonna.
EKA lõpetanud Kadi Soosalu kasutab oma näitusetöid tehes vana head köögi seinalinikute väljaõmblemise stiili. Ainult tema sõnumid on tänapäevasemad kui “pese silmad hommikul”.
Need kunstnikud ammutavad kõik – teemad, materjalivaliku, transpositsioonivahendid, rütmid, stiilid – iseendast, mitte klassikalise või moodsa kunsti konventsioonidest.
Teoreetikud kirjeldavad seda art brut’i kunsti kui täiesti puhast kunstitoimingut: toores, brutaalne ja igas oma faasis uuesti loodud ainuüksi kunstniku enda impulsside varal. See on kunst, mis ilmutab erakordset loomingulisust.
Tänapäevane rahvakunst?
Viljandis tegeleb Kondase keskuses naivistide ja art brut’i kunstnike loominguga aktiivselt Mari Vallikivi. Priit-Kalev Parts uurib pärimuslikku ehituskultuuri. Palju vaieldakse ka selle üle, kas antud juhul on tegu praegusaegse rahvakunstiga.
Need kunstnikud rahva seast taasloovad elava kunsti traditsiooni. “Minu arvates võiks see olla pärimuskunst,” sõnab ta. Samas võiks ju ka rahvakunsti suhtuda kui rekonstruktsiooni sellest, mis teadlaste arvates “tegelikult olemas oli”, nagu on väitnud ERM-i teadur Heiki Pärdi.
“Mul on hea meel, et uus näitus, mille me juulis üles paneme, tuleb Vabaõhumuuseumis, sest ega rahvakunst ei ole ainult koorilaul ja rahvatants,” sõnab Saarep. Võib-olla tasuks suvelgi Pariisi “Mona Lisa” vaatamise asemel Eestis lahtiste silmadega ringi vaadata. Siingi võib olla algupärast rõõmsat kunsti, mis võib pakkuda rohkem kui üks kuulus ja tunnustatud maal.
