Kui vanad traagiliste armastajate klisheed enam ei eruta, on vaja uusi. Romeo ja Julia ajal piisas ennekuulmatuks kurblooks sellest, et teismelised armastajad tõusid üles oma vanemate vastu. Draamateatris esietendunud “M. Butterfly” kinnitab, et XX sajandi lõpp pakub uusi ja suuremaid ekstreemsusi, mis ei lase armastajatel kokku saada. Olgu kuristik ida ja lääne kultuuride vahel või siis ületamatud eelarvamused inimeses endas. Eurooplane Rene Gallimard on oma naisideaaliks mõelnud Puccini ooperi kangelanna madama Butterfly. Saabudes diplomaadina Pekingisse, näeb ta lõpuks teatrilaval “oma Butterflyd”. Graatsilist, habrast, tundlikku, kannatavat. Eurooplane kannab need omadused üle Butterflyd kehastavale näitlejannale Song Lilingile. Armub temasse kui oma ettekujutusse ida naisest. Ennast kujutab ta mõistagi Puccini ooperi reetliku valge meesvallutaja Pinkertonina. Loo puändiks osutub “ideaalne naine” aga Puna-Hiina spiooniks, ning tagatipuks – meheks!

Seega oriendi- ja homoeksootika ühe hoobiga. Hästi kirjutatud ameerika näidend seob kõmuajakirjanduse süÏee (mees magas enese teadmata aastaid mehega!) viitega kõrgkultuurile: “M. Butterfly” on vaimukas antitees Puccini ooperisüÏeele. Siin mõistab valge mees Gallimard lõpuks, et hoopis tema on reedetud armastaja Butterfly. Kaabakas Pinkertoniks osutub teda ärakasutanud hiinlane.

Ettekujutus ida- ja läänemaailmast, mehelikust ja naiselikust algest on kivistunud stereotüüpideks. Me eelistame fantaasiat reaalsusele. Nii et “tegeliku ettekujutuse saamine rahvastest ja armastajatest eeldab meilt suurt eneseületamist,” tsiteerib kavaleht autorit – ameerika hiinlast Hwangi.

Autorite saatesõnad kavalehel on kui ooperi sisukokkuvõtte. ·okeeriva loo kultuurne tagamõte on lihtsale vaatajale igaks juhuks ära seletatud. Näidendi tekst varieerib samu mõtteid aforistlikes dialoogides pikalt. Aga igavaks ei lähe. Undi lavastus on liiglihata, näitlejate mäng täpne ja maitsekas.

Kihvti kõrvalosa teeb Pille Lukin noore mässaja taanlannana. Undi tükkide uues näitlejannas on neisse sobivat reaktsioonikiirust.

Peaosaliste paaris on sellele loole eelduspärast teravust. Mõlema noore mehe, nii Taavi Eelmaa kui ka Mait Malmsteni näitlejasarmis on harvaesinevas tasakaalus koos tume ja hele, kõikvõimalikud yang ja yin poolused laiemalt.

Mõlema mäng lisab näidendi pisut skemaatilistesse pööretesse erinevaid mõistmisvõimalusi. Vastavalt vaataja fantaasiale ja taluvusvõimele.

Lõpuks võtab hiinlane grimmi maha ja heidab endalt nii mehe kui ka naise rõivad. Ja paneb end Eelmaa jõulises mängus korraks maksma ka justkui tõeliselt kannatava Butterflyna. Malmsteni eurooplane vastupidi paneb grimmi näole ja elab teatraalselt Butterfly rolli traagilisse finaali sisse… Euroopas end narriks teinud mehest on saanud parimal juhul “kõigi sotsiaalselt saamatute kaitsepü-hak”, nagu Gallimard ise enda kohta Undi lavastust raamivas teleintervjuus ütleb.

Õhku jääb küsimus, miks kaval hiinlane ikkagi kõike seda tegi. See, et kunstnik temas tahtis proovida oma näitlejavõimete ulatuvust ka ellu, on vaid üks võimalus.

Taavi Eelmaa rollid on varemgi lubanud rääkida mingist uue aja kangelasest. Siin sõimab Gallimard teda süüdimatuks noorukiks, kes diskosaalist diskosaali kulgeb. Igal juhul ei liigu ta lineaarselt punktist A punkti B, nagu Malmsteni mängitud eurooplane. Eenmaa kangelane näib elavat elu erinevate ajede kaupa. Oma käitumise vastuolulisuses ometigi enesega vastuollu minemata. Kummatigi ei satu see siin vastuollu “hiina sihikindlusega”.

Hiinlase Hwangi teos on kavalalt kirjutatud. Astudes nagu stereotüüpide vastu, kinnistab ta neid. Hiinlane on selles loos ikka “vaimu avardaja”, eurooplane see, kes piire endas ei suuda ületada.

Samatine meie nägemus idast on ju Vanessa-Mae, kes ka Tallinnas kaks linnahalli täit uudishimulikke kokku tõi. Armas pilusilmne tüdruk. Ise hiinlane, aga näe, mängib viiulil ja Vivaldit!

Unt oskab oma lavastusi asjastada. Pärast Lutsu kogutud teoste lavaletoomist kinnitab ”M. Butterfly” taas, et amplituudilt pole Undile meie lavastajate seas vastast.