Üks süngemaid linnalegende, mis käib läbi ka „Gesamtkunstwerki” lavastuse osalistega tehtud intervjuust, on seotud nn Ungari enesetapulauluga. Laulu sünguse taipamiseks ei pea olema Sherlock, ajaloo depressiivseima laulu tiitlit kandva loo hüüdnimi on üsna üheselt mõistetav. Enesetapu tegi ka laulu autor.

Ungari enesetapulaul

Tegemist on Ungari helilooja Rezső Seressi 1932. aastal kirjutatud ja aasta hiljem avaldatud lauluga „Vége a világnak” (hilisemas versioonis „Szomorú vasárnap”), mida laiemalt teatakse ingliskeelsete töötluste kaudu, pealkirjastet „Gloomy Sunday”.

Vahemärkusena – Seress pole ainus ungarlane, kelle muusika on inimestele avaldanud äärmuslikku mõju. Ungarlase Ferenc Liszti järgi on nime saanud suisa sündroom lisztomania. Lühidalt: Liszt mängis, naised minestasid. Hüsteerilisi fänne võib tänapäeval leida üksjagu ja kes ei mäletaks videojäädvustusi biitlite (vt ka beatlemania) või Elvis Presley kontsertide publikust. 1840. aastate alguses polnud popkultuurist sellisel kujul veel õhkugi. Võimalik, et klaverivirtuoos Ferenc Liszt oligi esimene selles muusikaiidolite ning nendest ebatervislikku vaimustusse sattuvate fännide pikas reas.

BBC keelas Billie Holiday nn Ungari enesetapulaulu versiooni eetris mängimise põhjusel, et see kahjustab sõjaaja moraali.

Aga tagasi morbiidsetele radadele. Ungari enesetapulaulu tegi ingliskeelses maailmas tuntuks Billie Holiday (tuntud on ka Hal Kempi ja Paul Robesoni versioonid). Lauluga seostub sadu kinnitamata lugusid inimestest, kes seda kuulasid ja seejärel elust lahkuda otsustasid. Kingsepp, kes tsiteeris hüvastijätukirjas just seda laulu, londonlanna, kes kuulas lugu üha uuesti ning suri üledoosi. Uppunud, kelle surnukehade juurest olla leitud just selle loo noodid, ning need, kes olevat end maha lasknud siis, kui bänd mängis parajasti seda lugu...

Nn Ungari enesetapulaulu tegi ingliskeelses maailmas tuntuks Billie Holiday.

Originaali kirjutas Seress ülemaailmse majanduskriisi ajal. Räägitakse tema murest kodumaa pärast, ent on ka populaarsem versioon sellest, kust ta sai lauluks inspiratsiooni. Nimelt põhjustanud suuremat meelehärmi pruut, kes ta maha jättis. Pärast laulu populaarseks saamist mürgitas too enda. Laulul on tegelikult kaks versiooni sõnu. Tuntumad kirjutas poeet László Jávor, kelle ajend oli helilooja omaga üsna sarnane. Lahkuminekuvalu kihlatust väljendus laulusõnades, milles ta kirjeldab igatsust oma surnud armsamaga kohtumise järele teispoolses elus. Oh neid romantikuid! Või siis mitte.

Ungari helilooja Rezső Seress

Igal juhul teatati 1930. aastatel hulgaliselt lauluga seotud enesetappudest nii Ungaris kui ka USA-s. Kui originaalis on enesetapule viidatud läbi lillede, siis 1936. aastal avaldatud ingliskeelse versiooni puhul enam palju tõlgendusruumi ei jäänud:

„Gloomy is Sunday, with shadows I spend it all

My heart and I have decided to end it all

Soon there’ll be candles and prayers that are sad I know

Let them not weep let them know that I’m glad to go”

Otsest kinnitust loo ja vabasurmade seos siiski leidnud ei ole. Enesetappude taga kahtlustatakse pigem ajastut, kus antisemitism, sõdade vaheline aeg ja ülemaailmne majanduskriis olid kardetavasti paljude jaoks tõhusaks eluisu kaotavaks kombinatsiooniks ilma igasuguste lauludetagi. 35 aastat pärast laulu kirjutamist, 1968. aastal sooritas enesetapu laulu autor Rezső Seress, kes hüppas aknast alla.

BBC keelas Billie Holiday versiooni eetris mängimise põhjusel, et see kahjustab sõjaaja moraali. Keeld kaotati alles 2002. aastal.

Verise ajalooga metal-bänd

Teine näide toob ajas üksjagu edasi ning puudutab pigem muusika esitajaid. Üks verisemaid näiteid seostub Norra black metal’i koosluse Mayhemiga, mille kohta „vastuoluline” oleks liiga malbe sõna. Bänd on olnud tohutult mõjukas žanri seisukohalt, ent selle loo kontekstis pakuvad nad huvi teistel põhjustel.

1991. aastal tegi enesetapu bändi solist Per Yngve Ohlin, lavanimega Dead (sic!). Näomaalingutega püüdis muusik juba eluajal omandada võimalikult suurt sarnasust laibaga. Esinemisriiete kordaseadmine tähendas aga nende maha matmist ja hilisemat üles kaevamist.

8. aprillil 1991. aastal lõikas Ohlin läbi veenid, surus seejärel relva vastu otsaesist ja laskis end maha. Lühikeses kirjas palus ta vabandust temast maha jääva vere pärast. Selle hetkeni on tegemist lihtsalt traagilise looga, veidraks see lugu alles läheb. Bändikaaslane, end satanistina defineeriv ja misantroopsete ütlemiste poolest tuntud Øystein Aarseth ehk Euronymous ei mõelnud surnukeha nähes pikalt, vaid pildistas seda. Fotost sai mitteametliku väljalaske (live-kontserdi salvestuse) „Dawn of the Black Hearts” kaanepilt. Ohlini enesetappu peetakse põhjuseks, miks valisid black metal’i skeene liikmed edaspidi üha enam ettearvamatu käitumise.

Hüsteerilisi fänne võib leida üksjagu – kes ei mäletaks videojäädvustusi biitlite või Elvis Presley kontsertide publikust.

Ent lugu siin ei lõppe. Kasutusse võeti ka vabasurma läinud semu kolp, mille tükikestest tegi Euronymous kaelakeesid teistele metallistidele, kelle seas oli bändi trummar Hellhammer. See ületas aga juba nii mõnegi kolleegi taluvusläve võikuste asjus. Mayhemi bassimees Necrobutcher loobus aust edaspidi sellise bändikaaslasega lava jagada.

Necrobutcher asendati seni peamiselt ühemeheprojekti Burzum teinud Varg Vikernesega. Etteruttavalt öeldes ei osutunud see Øystein „Euronymous” Aarsethi seisukohalt kuigi jätkusuutlikuks mõtteks. 1993. aastal pussitas Vikernes bändikaaslase surnuks, ehkki jäi hiljem väite juurde, et see oli enesekaitse (ühtlasi eitas ta talle süüks pandud kirikute süütamisi). Arvestades, et Aarsethil oli 23 haava, ei veennud nii põhjaliku enesekaitse vajadus kedagi ja järgmised 14 aastat veetis Vikernes vanglas.

Muide, ainus algse koosseisu seni tegutsev liige, Jorn „Necrobutcher” Stubberud on bändi ajaloost andnud välja ülipopulaarse raamatu „The Death Archives: Mayhem 1984–94”.

Jaga
Kommentaarid