Kui muusikul on sulle midagi öelda
Mäletate, et R.E.M-i Tallinna-kontserdil pidas laulja Michael Stipe vajalikuks rõhutada, et nende bändi maailmavaade ei ühti USA ametliku välispoliitikaga. Paar kuud varem saatis siin USA saatkonna toetusel esinenud New Jersey ansambel Groovsky oma presidendi pikema jututa sinna, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad. Põhjuseks ikka seesama Iraagi sõda. Kuid pidage, nemad pole sugugi ainsad ja esimesed muusikud, kes ühiskondlik-poliitilistel teemadel sõna võtavad.
Totalitaarses ühiskonnas püüti muusikaga rahvasse optimismi süstida. Nii mõnigi Eesti helilooja on kirjutanud loo diktaator Stalinile. “Motiiv polnud kuulsus või raha, vaid soov kindlustada seljatagust puhuks, kui keegi tuleb süüdistama, et sul on luukere kapis. Keskajal olid indulgentsid, need laulud olid samuti indulgentsid,” on nende laulude kohta öelnud Valter Ojakäär (EPL 23.02.2008).
Vabas ühiskonnas käivad asjad südametunnistuse, mitte riikliku poliitika sunnil. Tihtipeale on need kaks omavahel vastuolus. Geroge W. Bushile on pühendatud kaks kogumikku pealkirjaga “Rock Against Bush”. Nende kogumike bändide valik ulatub Foo Fightersist ja Green Dayst meil vähe tuntud USA punkbändideni. Eestis on ühiskonnakriitika jäänud seevastu punkbändide pärusmaaks. Kõik mäletavad J.M.K.E. kuulsaks teinud lugu “Tere, perestroika”. 1990-ndatest meenuvad Psychoterrori lood. Pealkirjad “Kusine”, “Ära maksa maksu” ja “Äripäev” räägivad enda eest.
Millegi poolt
Sajandivahetusel kirjutas Jõgeva punkbänd Saast loo “Sure, Eesti Vabariik”. Pärast mulluseid rahutusi Tallinna kesklinnas tegi Pärnu hiphopbänd Noizmakaz loo “Monument”.
Üks asi on olla millegi vastu, teine asi on olla millegi poolt. Esimese asjana meenuvad Bob Geldof ja tema 1985. aasta kontsert “Live Aid”. Esinejate nimekiri U2-st Phil Collinsi ja Paul McCartneyni oli igati soliidne. Küll aga on Geldof tunnistanud, et selle kontserdiga keeras ta tuksi oma muusikukarjääri. Ja Aafrika on tänini näljaseid lapsi täis.
Ilmselt on tagajärjest tähtsam siiski idee. Kantrimuusik Willie Nelsoni eestvedamisel on alates 1985. aastast korraldatud kontserte “Farm Aid”, juhtimaks ameeriklaste tähelepanu tõigale, et farmeriperekond pole tuttav ainult pereseriaalist “Väike maja preerias”, vaid tänini toimiv nähtus.
Kui Vietnami sõda enam vahva polnud, kirjutas John Philips loo “San Francisco”. Lühidalt öeldes soovitati tolles Scott McKenzie esitatud loos noortel kanda peas pigem lilli kui armeekiivrit ning minna pigem San Franciscosse kui dzˇunglisse. Inglismaa singlitabelis kukutas “San Francisco” esikohalt biitlite pala “All You Need Is Love”.
Vietnami sõja tegid maatasa ka tollal noorte ja vihaste (kui hipide kohta niimoodi öelda võib) hulka kuulunud Crosby, Still, Nash&Young.
Vello Salumetsa raamatu “Rockrapsoodia” andmetel kirjutasid Vietnami sõja vastaseid protestilugusid ansamblid Optimistid ja Peoleo. Tõsi küll, seda tehti rohkem eetriaja väljateenimiseks kui Vietnami kommunistlike vägede lahingutegevusele siiraks kaasaelamiseks.
Kuid enamiku valupunktide suhtes on muusikud vägagi maised. Kui probleem otseselt ennast ei puuduta, siis pole mõtet torkida. Parimaks näiteks sobib Freddie Mercuri surm aidsi 1991. aasta novembris. 1992. aasta kevadel asutasid Queeni elus olevad liikmed fondi, mis korraldas Wembley staadionil suure, mainekate esinejatega mälestuskontserdi.
Edetabel sisutühi
Enne maailmakuulsa Mercury surma oli aids rohkem homode ning 1983. aastal surnud ja nüüdseks unustatud Saksa päritolu New Yorgi new wave’i artisti Klaus Nomi eralõbu. Kusjuures Queeni viimastes videotes sarnaneb Freddie Mercury pingviiniimago hämmastavalt Klaus Nomi tavapärase lavaimagoga.
Muusika sügavam sõnum on aga pigem muusikaparlamendi opositsioonivähemuse pärusmaa, sest populaarsemad peavooluartistid laulavad endiselt armastusest, pidutsemisest ja rahast.
Kui vaadata kas või suurima edetabeli “Billboard Hot 100” selle nädala esikümmet, siis troonib seda Mariah Carey laul “Touch My Body” (“Puuduta minu keha”). Võite kolm korda arvata, millest see lugu tiinekatest kuulajatele jutustab.
Samasse auku lähevad ka esikümnes poosetavad kerglasemad hiphopi ja r’n’b-lood. Lisaks paar lugu armastusest ja sellega seotud valust või rõõmust, üksikud ilma selge sõnumita lood ning nii ongi kõige tugevam katse mingitki sõnumit luua Madonna uuel lool “4 minutes”!
Muidugi annab vaielda, kas sõnum peab minema just tingimata peavoolumuusika kaudu massidesse või on õigem, kui see jõuab üksikute aktiivsete ja südametunnistusega inimesteni publiku seas. Kuid ajalugu on näidanud, et suurus siiski loeb.
