Kui naine teeb ennast ilusaks, kas ta siis ikka tahab meest?

Pärnus on avatud väga julged keha-, seksuaalsus- ja sooteemalised aktinäitused.

Kunstisuve näitused on kuurordihooajal Pärnus omas valdkonnas sama olulised kui Järvide maailmaklassi festival muusikas. Ma ei võrdle siinkohal mastaape ja esinejate kuulsust, vaid sündmuse vaimset tähendust, sest mõlemad üritused lisavad linnale selle kõrgintellektuaalse komponendi, mida päikesele, rannale ja Aperol Spritzile orienteerunud keskkonnast justkui ei eeldakski.

Peaaegu iga veerandsada aastat tagasi alanud kunstisuvede näitus säriseb või võngub avalikkuses vastu laiemalt kui provintsiväljapanekule kohane, saavutades tähelepanu kogu vabariigis. Ja see on hea, õige kunstipoliitika. 

Eksistentsiaalseid teemasid käsitlev nüüdiskunst peabki tekitama poleemikat kogu ühiskonnas, mitte ainuüksi spetsialistide kildkondlikult kitsastes ringides, olema sotsiaalpoliitiliselt küsimusi tõstatav, publikut hariv, põhjendatult šokeeriv ja visuaalselt nauditav.