Kuidas Adolf Hitler vahetult enne valimisi Püssirohukeldrisse jõuab
“Adolfi” teekond Vanemuisesse on olnud päris vaevaline. Kõigepealt nägi Vanemuise draamajuht Ain Mäeots Pip Uttonit kunagi sajandivahetusel esinemas Edinburghi festivalil ning sobitas seal temaga tutvust. Pärast seda käis Utton oma “Adolfiga” 2000. aastal Baltoscandalil.
Sel hooajal oli Mati Unt valmis Vanemuises Uttoni tükiga tööd alustama. Adolf Hitleri rollist ütlesid esialgu ära nii Aivar Tommingas kui ka Jüri Lumiste. Ka Indrek Taalmaa, kuigi soovis väga Mati Undiga koos töötada, oli esialgu skeptiline: “Nõustusin, kuna Mati lubas teksti ümber teha. See näidend nõudis eestipärastamist.” Originaalis peaks näitleja mängima Hitlerit, ja lisama väljahüpetena endapoolseid (s.t Pip Uttoni, kes oma näidendis ise Hitlerit kehastab) kommentaare. “Just sellega eesti näitlejad, kaasa arvatud mina, nõus ei olnudki. Kuigi monolavastus tundus mulle hea väljakutsena,” leiab Taalmaa.
Proovideni Mati Unt ei jõudnudki. “Alguses kartsin, et nüüd jääb asi ära, kuid Ervin Õunapuu vastu oli mul juba varasemast koostööst usaldus ja usk olemas,” annab Taalmaa ülevaate kriitilisest seisust. Ohjad enda kätte haaranud Õunapuu aga leidis sobilikuma olevat Undi tekstivarianti mitte kasutada ning tegi asja enda moodi ümber. “Ennast ma lavastajaks ei nimetaks. Kuna nii heli- ja lavakujundus kui ka kostüümid valmivad minu loominguna, oleks sobivaks tiitliks – vastutaja,” arvab Õunapuu.
Kuigi Õunapuu lavastust päris ajalooliseks ei nimetaks, ei ole tegemist ka otseselt farsi ega plakatliku näidendiga. “Adolfi kuju on ka meie inimeses sees, tuleb vaid vaadata enda ümber, näiteks valimisplakatitele,” arvab Õunapuu. Küll olevat “Adolfi” esietendumine vahetult enne valimisi puhas juhus.
