Kuidas ma end Villu Reiljanina roolis tundsin
Mulle meeldis maitsekas, meeldiva rahuliku hallika värvilahendusega sisemus, kus kõik elemendid kergesti leitavad. Vaid tuhatoosi ei leidnud ma sellest autost üles, aga võib-olla ei peagi sellist vidinat keskkonnasõbraliku autona reklaamitud sõidukis olema.
Huvitav oli ka pardakompuuter, kus lisaks juba tavapärasele välis-ja sisetemperatuuri näidikule või sellele, kui palju auto hetkel kütust võtab, said jälgida, millist jõuallikat masin parasjagu kasutab. Sõidu ajal ei soovita siiski kompuutrit kaeda.
Salong on avar. Esmamulje järgi sama ruumikas nagu minu Volkswagen Passatil. Ja minu jaoks on ruumikas salong üks väga oluline argument auto valimisel – olen küll alati juhi rollis, kuid pean tähtsaks, et ka mu kaassõitjad end mugavalt tunneksid. Ning et mul oleks koht, kuhu suvel telgid, magamiskotid ja sukeldumisvarustus mahutada. Priusesse need asjad igatahes sisse mahtusid.
Auto käivitamiseks pole vaja võtit, piisab piduripedaali vabastamisest ja power-nupule vajutamisest. Auto sõidab supervaikselt, see oli mulle kõige üllatavam – salongi mootorimüra peaaegu ei kostnudki.
Natukene viriseksin ehk auto kiirenduse üle, kohalt võtab aeg-laselt. Keskklassi auto kohta on selle hind pisut liiga krõbe – 430 000 krooni standardvarustuse puhul.
