Kuidas põhust ja fantaasiast kantud utoopiad tõelisuseks saavad?
Linnalegendid istutasid põhuteatri projekti idee juure Peeter Jalaka pähe, kes olevat juba iidsetel aegadel unistanud majast, mis on tehtud põhust. Kas selleks pidi saama sadamasse ristlusturistide ehmatamiseks rajatud maailma suurim põhumaja või põhust teater Kultuurikatla hoovis, polegi enam oluline.
Ja muidugi olid enne Jalakat kolm põrsakest, kuid seda lugu võib pidada pigem esimeseks oluliseks ökoarhitektuuri läbikukkumiseks – sest nii Nihv-Nihvi õlgedest kui ka Nahv-Nahvi puidust maja kukub kõigest hundi hingeõhu peale kokku.
Kuid südametunnistuseta ajad sünnitasid südametunnistusega inimesi ning ökondus kogus üha enam tuure. Esimene põhumaja kerkis Eestis 2002. aastal, selleks oli Mikk Suursilla ja Rene Valneri eestvõttel Soomaale ehitatud saun. Vahepeal on põhule lähenemine kogunud vaikselt vunki juurde ning ilmutanud end Piritast Muhuni ja Lilleorust Koorasteni. Kuid põhuteatri püstitamisega Skoone bastionile said kõik need väikesed kõnelejad endale uhke apologeedi – katedraali, mis peale ökoaspekti toimib suurepäraselt ka arhitektuurilisel (esteetilisel) ja ideoloogilisel tasandil. Tegu on omamoodi maja-installatsiooniga, sisselõikega linnaruumi, mis tõstatab küsimusi ja kergitab kulme.
Ene-Liis Semper ei ole nimi, mis seoses keskkonnasäästlikkusega kohe mõtteisse tuleks. Tema ideedel on tavaliselt mastaapi hõivamaks nii füüsilist kui ka vaimset ruumi, ökoloogia on sel juhul pigem kõrvalharu. Oma suhet põhku on kirjeldanud Ene-Liis nõnda: „Põhu puhul ei ole mind samuti niivõrd erutanud see, et tegemist on ökoloogilise ehitusmaterjaliga või rohelise eluviisiga, vaid see, et tegemist on elusa (ja endiselt lõhnava) materjaliga, millega seostub väga palju väga erinevaid kihte ja tasandeid.”
Kuid NO99 plaanis ehitada rituaalsuse järele janunevale Skoone bastionile must kuup on ikka hullumeelselt laia pintslijoont. Koostöös sihtasutuse Tallinn 2011 ja Salto arhitektidega (Karli Luik, Maarja Kask, Ralf Lõoke) sündinud pintslilajatus on täpne ja pinges. See on tegu, mille nähtavaks tagajärjeks ei ole plahvatus, vaid pigem võnge, mis kestab kauem kui sekundi.
Et mustale kuubile anda soojemaid toone, lisati teatrile ka mänguväljak, raamatute laenutamise koht, kohvikud, kiik, kartulivaod ja hiidmale. Siin peaks jaguma ruumi tüübile, kes unistab teistsugusest Tallinna südalinnast – vabamast, õhulisemast, poeetilisemast, inimlikumast.
Põhuga täidetud eksperiment
Avades kirurgiliselt põhuteatri sisemust, selgitab Karli Luik, et põhiosas on tegemist hoopis puitkarkasshoonega, kus kandekonstruktsioon on suhteliselt tavapärane ja põhk moodustab vaid täitematerjali.
Kuna hoone on ajutine, otsustasid Salto arhitektid põhuga veidi eksperimenteerida. Kuigi pikema kasutusaja korral ei saa põhku jätta päris „alasti”, tundus tobe seda ka krohvida – tuli leida lahendus, mis jätaks teatrile identiteeti andva materjali karvase faktuuri võimalikult nähtavaks. Nii otsustatigi kaitsta maja väljast tulekaitselaki ja värvikorraga, jättes tunnetusliku plaani arhetüüpselt jõuliseks ja mängides julgelt pigem faktuuri iluga. Seestpoolt on saal üks kord krohvitud – kuid seda eelkõige akustilistel kaalutlustel: muidu toimiks pehme põhk musta auguna, mis ammutab kogu info endasse midagi vastu andmata.
Kuid ikkagi on kogu ettevõtmine omajagu pioneerlik – sellisel kujul analooge ei ole, samuti on seinad oluliselt kõrgemad kui tavapärasel põhust ehitisel. Seetõttu on kasutatud sarrustatud põhku: põhupakke kinnitavad horisontaalsed üle kolme paki surutud puitprussid ja vertikaalselt on kasutatud metallsarrust tagamaks seinte kuju püsimist.
Kogu projektil on omamoodi miraaži maik juures – viieks kuuks plaanitud teatrimaja on püstitatud ajutise hoonena legaalsesse vaakumisse – puuduvad planeering, muinsuskaitse eritingimused jne. Karli Luige arvates võiks seda võtta ka mahulise 1:1 mõõtkavas katsena hoonestuse lubamiseks Skoone bastionile. Bastion oli ju algul hoonestamata kaitseehitis, kuid Nõukogude ajal paiknes seal suveteater. Kas taastada bastioni algne märkamatu või puuduva hoonestusega olukord või võiks sinna ikkagi teatud ehitusi lubada, nagu Vene ajal oli, on eelkõige muinsuskaitsjatele ja kultuuriväärtuste ametile suunatud küsimus.
Põhuteatri hoone on puhas must karp, mille suuava on nagu mööda mäekülge alla voolanud arvutigraafiline lõõts. Arhitektid ise näevad põhuteatrit austusavaldusena Valve Pormeistrile, keda nad hindavad maastikku sulanduva ja seda arvestava arhitektuuri loojana. Tõepoolest – tema 1960. aastal projekteeritud lillepaviljonil on mõneti sarnane saal koos järk-järgult mäkke tõusva trepistikuga.
Nii on ka põhuteater väga nutikalt keskkonnaga sünergiasse loodud. Teatriruum ise on täiesti pretensioonitu must kast, kus võib esitada ükskõik millist etendust. Kuid arhitektide jaoks oli põhiküsimus, kuidas minimaalsete vahenditega kasutada maksimaalselt ära juba varem ehitatut ja võtta see kasutusele.
Arhitekt Karli Luige jaoks on olulisim, et põhuteatri ehitamine on taasaktiveerinud kesklinna tagahoovi ja võtnud selle aktiivsesse kasutusse. Sellises sammus on usku, et reaalsuse juured on utoopias ja unistuses. Ning pole ju palju palutud, et ka Tallinna kesklinnas võiks olla kvaliteetset avalikku ruumi?
Lisainfo põhuteatri kohta:
pohuteater.no99.ee
Salto maketinäitus arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6, Tallinn) on avatud 14. maini
