Kuidas sünnivad ajastu näod?

Kes ei mäletaks õhkamist Kibuspuu-Krjukovi aastavahetusprogrammide järele? Või kui poleks Nõmmiku tehtud vanu komöödiaid? Nüüd aga vaimustud Wremjast ja Jan Uuspõllust tema kõikides avaldumisvormides. Või Maiest ja Valdurist.

Millest saab alguse kuulsus, mida aastakümnetegi taha mäletatakse? Need naljad ja käibefraasid ja näod, mis kujunevad kultuseks. Nagu Leida Rammo “Viini postmargist” pärit hüüdega: “Seltsimees Tasku!”

Ajastu näona kinnistuvad need näitlejad, kes lavastaja või autori tahtel on ära tabanud midagi ajastule igiomast.

“Näitleja kui ajastu nägu on väga subjektiivne mõiste, see sõltub iga inimese mälu pikkusest,” sõnab Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonnas töötav proua. “Minu jaoks on Lauter, Pinna, Otsus, Lindau, Karm samasugune reaalsus.” Nagu ikka – mäletajad kirjutavad ajaloo. Nüüd on 30-aastaste aeg.

Varem olid kuulsuste küpsetamise katlad lisaks teatrilavale “Meelejahutaja” raadiolindistused, kino ja teleteater ning üksikud aastavahetuse meelelahutusshow’d. Või multikate dublaažid, kus näiteks Einari Koppel krokodill Gena “Sinisele vagunile” oma hääle andis või Jüri Krjukov kõuts Matroškinit tegi.

Nüüd peab “ajastu nägu” tuntust koguma reklaaminäona, muusikalis, lõbulehtedes, saatejuhina, igapäevastes seriaalides, suvetuuridel. Sealjuures säilitama tõsiselt võetava kunstniku renomee ning mitte muutuma liiga odavaks laiatarbekaubaks.

“Kuulsus on libe jää, “sõnab teatrikriitik Margot Visnap “Ei saa oma üldist renomeed ja põhimõtteid päris maha matta. Tuleb teada, millal stopp öelda.” Visnapi arvates pole praegustel näitlejatel sugugi nii lihtne esile tõusta kui omaaegsetel estraaditähtedel. “Aga tänapäeval võib meedia väga meelevaldselt ühest persoonist meediafiguuri vormida.” Ning ta sealjuures kuulsuste karussellile pöörlema saata – nii veinivastuvõttudele kui ka autoesitlustele.

2003 – Jan Uuspõllu ajastu?

“Selleks peab ikka ekstra sädelev, võimas ja tugev isiksus olema, et praegusest meelelahutustööstuse rosoljest esile tõusta. Kindlasti on valik ja staaride hulk palju laiem kui Abeli-Nõmmiku ajal,” lausub Visnap.

Draamateatri näitlejast Jan Uuspõllust kui üliandekast tegelasest räägiti juba enne lavakooli lõppu. Ta suudab särada nii tõsistes draamarollides kui ka komöödiates nii, et ajakirjandus on vaimustuses.

Samas aga vaatavad rahvamassid telesaateid “Viva Las Vegas”, kus Uuspõld möllab järjekordse lollaka Toomase või Jürgenina, hiljuti võis näha ka kokk Jani saates “Kokk tuleb” ja Zorrot-Mürkat “Wremjas”, muu hulgas kandideeris Uuspõld ka Kroonika seksikaimaks. “Uuspõld on tõeline fenomen,” ütleb Visnap. “Ma suisa imetlen, kuidas ta nii palju pakkuda suudab.”

Samavõrd on orbiidil jätkuvalt Dan Põldroos oma trendidebiilikust rullnokkade ja inspektor Kukekesega, Rednar Annus oma Palametsaga jne.

Pohmell ja selginud silmavaate saabumine. Mis lahti – ekraanil on ülikonnastatud endaga rahul olevate härrade ja väljapeetud daamide asemel sellised tegelased nagu Peeter Ristsoo, Mart Juur, Peeter Oja, Jan Uuspõld, Anu Saagim ja ekskursioon. Urmas Ott ei huvita enam kedagi.

90-ndad – Marko Matvere ja Mait Malmsten?

Väikese küsitluse tulemusel selgus, et umbes kaks korda kümnendis tõuseb esile mõni tiražeeritud geenius. Publikumagnet, kelle populaarsusbuum algas juba 90-ndate alguses, on Tallinna Linnateatri näitleja Marko Matvere. Lustakas Benno “Wikmani poiste” teleseriaalis, “M-klubi” Maahärra, Väikeste Lõõtspillide Ühing ja rämedad-hingelised autorilaulud koos Jaan Tättega.

Draamateatri näitleja Mait Malmsten muutus tõeliseks seriaalide lemmikpoisiks kõigepealt “Wikmani poiste” peaosalise Jaak Sirkelina, siis seriaalis “Waba Riik” millegi James Bondi taolisena. Samas on Malmsten suutnud end avalikest üritustest eemal hoida ning teatrile keskenduda. Tema häält kuuleb teleris peaaegu igal õhtul.

Kuid näiteks seriaalid “Armastuse kahurid”, “Kired”, “Salmonid” ja “Teatriluulud” ei saavutanud sugugi sellist stardipositsiooni. Maria Avdjushko, Merle Palmiste ja Elina Reinold said palju vähem tähelepanu kui mehed. Küll aga sattusid meedia huvisfääri kõik need, kes jala “Õnne 13” dokumentaalseriaali rajale tõstsid. Isegi kõrvalrolli.

Alma, Johannese, Mare, Laine, Allani ja teiste nimedest on seriaalikangelastel raske oma igapäevaseski lavaelus jagu saada.

Kauboikapitalismis on kõik võimalik – otsene ja varjatud reklaam. Seriaalid, mis ei olegi nagu seriaalid, vaid seriaali paroodiad. Näitlejad ei tea enam, kuidas ja keda mängida. Aga kõik on müügiks – olgu sa või rahvakunstnik – ikka reklaamid Marlborot, kui režissöör käsib.

80-ndad – Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov? “Kitsas king”?

ETV teleteatris valmisid Ago Endrik Kerge surematud lavastused, kus liudadel olid apelsinid ja klaasides šampanja. Kibuspuu ja Krjukov olid nii Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul kui ka Vestmann ja Piibeleht. Valmisid “Tabamata ime”, “Evergreen show”, “Kahe kodu ballaad”.

Lahutamatud olid sellest seltskonnast Elle Kull ja Anne Paluver, kindlasti vudis kusagil Salme Reek, oma püsirollid pälvisid Tiit Lilleorg ja Kalju Orro, Aarne Üksküla ja Ita Ever.

Kibuspuu-Krjukovi glamuursete -koomiliste operetlike showprogrammide kõrval võtsid 80-ndate lõpul tuurid üles “Kitsa kinga” tegelased Anu Lamp, Peeter Oja, Andrus Vaarik, Harry Kõrvits. Vaariku teine populaarsuslaine sai alguse koos Ivan Orava ekraanile kerkimisega.

Kolhooside lõikuspidude apokalüptiline priiskamine asendub peagi perestroika hullumeelse kõikelubavusega. Stuudiotesse saabuvad striptiisitarid, breikarid ja punkarid.

70-ndad – Eino Baskin ja Jüri Järvet, Ervin Abel ja Sulev Nõmmik

Tänaste täiskasvanute lapsepõlvefilmide valmimise aeg. Tegutsevad Helmut Vaag, Lia Laats, Ada Lundver, Leida Rammo, Richard Peramets. Filmile lisavad kaalu alati Endel Pärn (mäletate tema šeikimist “Noores pensionäris”?) ja Hardi Tiidus (Kromanovi “Hall habe küsib”).

Lahutamatu koomikupaar Ervin Abel ja Sulev Nõmmik esineb televisioonis ja kinos. “Siin me oleme”, “Mehed ei nuta” jne, mida tükikaupa peast teatakse.

Estraadil ja teatris hullutab publikut Eino Baskin duos Jüri Järvetiga. Estraadietendustele rünnatakse kohutavate massidena.

80-ndatel muutuvad vanameistrid rahulikumaks. Baskini-Everi duo jagab “Reklaamiklubi” nii Sulev Nõmmiku Kärna Ärni kui ka Ines Aru Eliisabet Jõhviga.

Sõnadel estraad, kabaree ja operett on veel suurt kaalu. Mehed teavad, kuidas frakki kanda ja pokaali tõsta. Ülikonnad istuvad hästi, 60-ndate vabadusest ja kosmopoliitsusest on vähe järel.