Alles hiljuti oli Ugala teater täis presidendiballi külalisi. Nüüd on kõik lähikuude üritused edasi lükatud. Foto: Anni Õnneleid

Eestlased on tuntud teatrisõbrad. Kuidas teatrid esialgset seisu hindavad ja milliseid strateegiaid kavandavad? Viiruseepideemia tõttu välja kuulutatud eriolukord tähendab neile suurt lööki. Säärane juhtum on esmakordne nii riigile kui ka teatritele. Lihtsaid lahendusi ei ole ja ka kahju ulatus selgub alles aja jooksul. Esialgse, tõsi küll, üsna ähmaste piirjoontega ülevaate saab siiski teha. Suurte oma majaga teatriinstitutsioonide, väiksemate pindu rentivate teatrite või vabakutseliste olukord erineb üksjagu. Millised on nende (võimalikud) kahjud ja esialgsed strateegiad olukorra leevendamiseks?

Suuremate teatrimajade puhul tähendab ka suletud maja igapäevaseid kulutusi. Maja on vaja kütta, ventilatsiooniseadmeid töös hoida ja palju muud. Teatrihoonetele on iga tühjalt seistud päev märkimisväärne kulu. Üks selliseid on ligikaudu 10 000-ruutmeetrise pindalaga Ugala. Viljandi teater oli üks esimesi epideemiale reageerijaid. Avalikkust teavitati etenduste ja proovide ärajätmisest juba enne eriolukorra väljakuulutamist. Teatri juhtkond osutas vajadusele hoida ja rahustada kolleege, külalisi ja Viljandi kogukonda. Lähipäevil oli teatrisse peale täiskasvanute oodata suuri lastegruppe. Plaanis oli Ugala lastelauliku esitluskontsert, kus oleks lavale astunud ligi poolsada laululast Viljandist, Võhmast ja Tartust.

Teatri avalike suhete ja turundusjuht Mari Nurk ütleb, et Ugalas ärajäänud etendustele on pileti ostnud ligi 13 500 inimest. Märts-aprill on ühed tihedama graafikuga teatrikuud. Ent piletitulu ei ole teatri ainuke tuluallikas. Suletud on teatrikohvik, ära jäävad külalisetendused, konverentsid ja galad, mis tähendavad teatrile renditulu. Samuti on ära jäänud või teadmata ajaks edasi nihkunud Ugala juubelihooajaga seotud erisündmused. Ajutiselt tuli speatada ka mitu muud projekti, mis on juba kulutusi nõudnud: näiteks kuuldemängu salvestamine koostöös raadioteatriga ja kevadel plaanis olnud Ugala vinüülplaadi viimased helisalvestused.

„Lähituleviku vajaduste katmiseks on teatril endal ressursid olemas, kuid see kõik on elamine tuleviku arvelt,” sõnab Nurk. „Teatri eelarve on pingelise tööga tasakaalu saadud ja kui nüüd meist mitteolenevatel põhjustel kaob Ugala juubelihooaja kulminatsioonihetkel ligi kahe kuu jooksul võimalus tulu teenida, siis ilma riigi abita oleme tõepoolest hädas.” Sellele hakatakse täpsemalt mõtlema mõne aja pärast. Praegu on teatri seisukohast kõige olulisem säilitada rahu ja hoida inimeste tervist.

Olukord muutub iga tunniga


Vanemuise teatrijuht Kristiina Alliksaar ütleb, et arvutama pole Vanemuine veel hakanud. Esialgu ei oska veel keegi aimata, kui pikalt eriolukord kestab ja mis võib sellega kaasneda. Ka Alliksaar rõhutab, et praegu on kõige olulisem inimeste tervis. Plaane veel tehtud ei ole, sest kriis eskaleerub iga tunniga. „Plaane saab teha siis, kui situatsioon stabiliseerub. Praegu on majad järgmised kaks nädalat suletud ja mingeid põhjapanevaid tulevikku vaatavaid otsuseid ei tehta,” sõnab Alliksaar. Riigi sihtasutusena suheldakse peamiselt kultuuriministeeriumiga, kel läheb omakorda aega olukorra selgitamiseks. „Publikule oleme oma sõnumi edastanud ja lubanud nii piletite vahetuse kui ka tagasiostuga tegeleda 31. detsembrini. Kõigi mured saavad lahenduse, aga see võtab aega.”

Rahvusooperi Estonia peadirektor Aivar Mäe nendib samuti, et vara on veel konkreetseid hinnanguid anda, ent löök tuleb kahtlemata valus. Ajavahemikus 13. märtsist 1. maini toimuma pidanud etendustele on Estonia müünud 24 000 piletit, mis tuleb nüüd ümber vahetada või tagasi osta. Mäe ütleb, et kohe eriolukorra esimese päeva hommikul tehti Estonias ümber hooaja lõpu mängukava. „Arvestades muusikateatri eripära ja mastaapi, ei ole see sugugi kerge ülesanne. Tegime seda selleks, et pakkuda publikule võimalikult palju elamusi, et inimesed saaksid siiski teatrisse tulla, olgugi plaanitust mõnevõrra hiljem,” sõnab ta.

Eriti nigelas seisus on praegu asutused ja trupid, kes sõltuvad väga suuresti piletitulust, ja vabakutselised kunstnikud, kellel pole pidevat sissetulekut.

„Ärajäänud etendustele pileti ostnud publikuga oleme pidevas kontaktis ja oleme inimestele väga tänulikud kannatlikkuse ja mõistva suhtumise eest. Kinnitame omalt poolt, et mitte kellelegi ei jää vastamata, isegi kui see võib võtta tavapärasest kauem aega.” Mäe nendib ühtlasi, et keerulises olukorras löögi pehmendamiseks vajavb teater ka riigi abi. Publikul palub ta kaaluda võimalust teatrit raskel ajal toetada, jättes ostetud pileti eest raha tagasi võtmata. „Sellest oleks suur abi,” ütleb Mäe.

Äärmine abinõu: tegevustoetused


Väiksemate teatrite ja vabakutseliste olukord nõuab tulenevalt korraldusest ja suurusest teistsuguseid lahendusi. Kohati on olukord kergem, kohati keerulisem. Kaarel Targo teatrist Must Kast sõnab, et organisatsioonina pole teatril miinust karta, kuivõrd toimitakse vabatahtlikkuse alusel. Töölepinguga töötajaid ei ole, pole ka rahalisi kohustusi, mida vahepeal katma peaks. „Samuti on esialgsete läbirääkimiste tulemusena selge, et ükski saali rendileandja ära jäävate etenduste eest saalirenti ei küsi. Lühidalt: kui me ei mängi etendusi, siis pole meil ka kulusid,” ütleb Targo. Küll aga tuleb löök üksikisikute tasandil. „Kõik inimesed, kes olid erinevate projektidega seotud, jäävad vähemalt järgmise pooleteise kuu jooksul kõikidest arvestatud töötasudest ilma, olgu need siis otseselt Musta Kasti projektid või külalisnäitlejatena teiste teatrite projektid.” Erinevalt inimesest ja tema hõivatusest jääb saamata u 1000–3000 eurot töötasu.

„Samal ajal kutsun inimesi üles kaaluma võimalust väiketeatrite etendustele ostetud piletite raha mitte tagasi küsida.”

Praegu on Must Kast äraootaval seisukohal. Eelkõige peaksid kõik tegelema sellega, et ühise pingutuse tulemusel minimeerida nakatumiste arvu. „Lisaks on mõistetav, et kriis puudutab ka teisi valdkondi ning nõudjaid saab niikuinii väga palju olema. Kui aga olukord hakkab normaliseeruma ja tõelised kahjud nii üksikisiku kui riigi tasandil on hoomatavamad, siis oleme kindlasti valmis üheskoos ministeeriumiga otsima lahendusi, mis aitaksid kaasa kõikide teatrite kiiremale taastumisele,” sõnab Targo. Samuti eeldatakse, et toetajad Tartu linn ja kultuuriministeerium suhtuvad mõistvalt sellesse, mis puudutab aastasse planeeritud külastuste ja etenduste arvu vähenemist ega nõua juba antud toetusi tagasi.

„Meie jaoks on probleemi tuum selles, et kui avalike sündmuste korraldamise keeld jääb pikemaks ajaks venima ja vabakutseliste loomeinimeste reservid hakkavad otsa lõppema, siis võib tekkida olukord, kus korraga vajavad väga paljud inimesed abi, et üldse oma eludega toime tulla,” sõnab Targo. Ühe äärmise abinõuna saaks sellisel juhul kasutada näiteks tegevustoetusi, et inimestele minimaalseid toimetulekutoetusi maksta. Ent ka sel juhul jaguks raha vaid mõneks kuuks. Tõsisemaid plaane veel esialgu pidama pole hakatud.

Raha mitte tagasi küsida


Kanuti Gildi SAAL-i juht ja Baltoscandali eestvedaja Priit Raud nendib, et eriti nigelas seisus on praegu need asutused ja trupid, kes sõltuvad väga suuresti piletitulust, ja vabakutselised kunstnikud, kellel pole pidevat sissetulekut. „Sellest tulenevalt on ka Kanuti Gildi SAAL-is seis väga ebastabiilne. Kui kodusaalis saab veel planeerida uusi etendusi kevadeks ja sügiseks ning sellega kuidagigi olukorda päästa, siis välismaa etenduste ärajäämine on tõsine finantsprobleem. Konkreetsete kahjude kokkulugemine lõpeb nädala alguses,” sõnab ta. Kanuti SAAL-is jääb praeguse seisuga ära 25 etendust. Samal ajal jääb ära lausa 13 külalisetendust välismaal: Itaalias, Norras, Tšehhis, Lätis. Mõned külalisetendused aprillis pole veel ära langenud. Nii Tallinnas kui ka välismaal tuleb edasi lükata esietendus.

Ta avaldab lootust, et kultuuriministeerium kohtleb kõiki etendusasutusi võrdsetel alustel ja ka väiksematel on lootust kompensatsioonile, kuna paljudes välisriikides on see samamoodi. „Samal ajal otsime koos kunstnikega oma publikuga kontaktis olemiseks alternatiivseid võimalusi. Näiteks töötame hetkel koos loomingulise platvormiga e¯lektron, et nende avamise puhul korraldatav „Kõheda vastasmõju festival” koliks virtuaalmaailma ja sellest saaksid osa võimalikult paljud inimesed. Sellesarnaseid lähenemisi tuleb veel. On ju ka digiaasta!” toob Raud esile mõned võimalikud lahendused.

Ostetud piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber. „Samal ajal kutsun inimesi üles kaaluma võimalust väiketeatrite etendustele ostetud piletite raha mitte tagasi küsida ja seeläbi toetada just vabakutselisi kunstnikke ja ühendusi,” sõnab Raud.