Imagine there’s no Heaven / It’s easy if you try / No hell below us / Above us only sky / Imagine all the people / Living for today

Kunstihuviline noor mees, kes armastas kunstialbumeid sirvida, teadis väga hästi, kes oli Jeesus Kristus, kuna keskaegse kunsti raamatute juurde käis ports küsimusi-vastuseid nähtu kohta. Ta võis olla ka mõningane ettekujutus mehest, keda kujutati istumas nagu rätsepat ja kellele oli mõnel kujutisel laubale pandud veel kolmas silm. Sinna punti siis pidi kuuluma see laulev ümmarguste prillide ja pikkade juustega mees, kes välimuse poolest oligi veidi sarnane mõne Jeesuse Kristuse kujutisega.

Aga kui juba läks jutuks prohvetiks kuulutatud inimestest, miks ei võiks selles nimekirjas olla ka Muhamed? Võiks ju küll, aga pärast John Lennonit. Kuidas sa paned Lennonist ettepoole inimese, kes röövis ja tappis? Ning kelle kummardajad tema nime suhu võttes praegugi lähevad niinimetatud pühasse sõtta röövima ja tapma.

Kuidas Muhamed saab olla eespool John Lennonit, kui Lennon ütleb, et pole midagi, mille nimel tappa või surra? Lennon on lihtsalt õigem, elu suhtes adekvaatsem. Muhamedist igal juhul, aga äkki ka Buddhast ja Jeesusest?

Imagine there’s no countries / It isn’t hard to do / Nothing to kill or die for / And no religion too. / Imagine all the people / Living life in peace

Prohvetitega on nii, et nende puhul kehtib filminali, et suurus pole oluline, tähtis on see, kuidas kasutada. Et Jeesust Kristust saab kurjasti ära kasutada, on näidanud hiljuti mingi papp kusagilt Floridast. Mis ta nimi on ja kas ta ikka on Floridast, polegi üldse tähtis, igasugu maniakid tahavadki lolluste tegemisega kuulsaks saada, millisest lõbust tuleks nad, nii palju kui võimalik, ilma jätta. See olend on saanud nimelt hakkama sellise teoga, et on pannud põlema koraani. Harimatu inimene, kes klassikaks saanud kirjandusteoseid põletab.

Et see raamatupõletamine on kutsunud Afganistanis esile surmadega lõppenud rahutused, on murettekitav. Aga selle konflikti mõlemad pooled on sellised, kes kiires korras ravi vajavad. Ja mingite prohvetite nimedega nende tehtud lollusi ja vägivalda õigustada ei saa. Lennonist ja tema õpetusest pole sellistel inimestel aimu.

You may say that I’m a dreamer / But I’m not the only one / I hope someday you’ll join us / And the world will be as one

Ameeriklased, perekond Dusty tegi Eesti laulvast revolutsioonist filmi, kus väidetakse, et 20 aastat tagasi toimunud ühiskondlik transformatsioon oli ainulaadne ja kordumatu. Tühja ta oli! India sai vabaks samuti ilma relvatärina ja ähvardusteta. Kasvult väike, vaimult suur mees Mahat­ma Gandhi lõi õpetuse, kuidas saab maailma muuta vägivallata. Eks olnud John Lennon väikest viisi India ja selle vaimsuse austaja. Alguses sukeldus Indiasse George Harrison, teised biitlid takkajärele.

Maailma vägivallatu muutmise mõte elab ja võidab. Eriti pärast 1960-ndaid, kui hakkasid kõlama laulud, mis kannavad sama vaimsust kui „Imagine”. Said ju Ameerika mustanahalised kodanikuvabadused, juhituna Martin Luther Kingi vägivallatust liikumisest.

Maailm avardub ja kui raadiost kõlab „Imagine”, siis on raske ette kujutada, et võib olla mõni maailmanurk, kus see laul tuttav pole. Kui Põhja-Aafrikas pöördus rahvas oma diktaatorite vastu ja tuli platsi peale vabadust nõudma, siis toimus ka see vägivallatult. Nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Liibüa maniakk kolonel Gaddafi söandas aga teha seda, mida teised temasarnased või peaaegu temasarnased teha ei söandanud – ta avas platsile tulnud inimeste pihta tule ja lubas mässajad laiaks litsuda. Läks lahti koledaks verevalamiseks. Igale poole rahu mõte ei jõua.

Imagine no possessions, I wonder if you can, No need for greed or hunger, A brotherhood of man, Imagine all the people, Sharing all the world

Kui kommunistide võim Eestis otsa sai, siis oli enesestmõistetav, et oma võimu valib rahvas enam-vähem ausatel valimistel. Et inimesed saavad vabalt kandideerida ja valida ja hääled loetakse ausalt kokku. Selline lihtne asi, mis tegelikult polegi igal pool nii lihtne. Sealhulgas Eestis, kus ausa valimise traditsioon on teadupärast olnud napp ja heitlik. Pätsu ajal jõudis enamik inimesi ära harjuda, et pole vaja kedagi omale valitsejaks valida, sest nad on juba olemas.

Kust ikkagi tuli see demokraatiauss, mis näris talupojarahva meelelaadi ja sünnitas otsusekindluse valimiste ja nende aususe suhtes? Igal juhul ei ole vabade valimiste ihalusel midagi ühist Nõukogude korra demokraatlikuks tsentralismiks kutsutud nähtusega. Huvitav on see, et 1960. aastate lõpus tahtsid noored inimesed (kellest paljud kuulasid Lennoni muusikat) valida endale komsomolijuhte nii, et kandidaate on mitu, need esitavad oma platvormi ja hääled loetakse ausalt kokku. Seda kogemust ei maksa ülearu tähtsaks hinnata, sest peagi tegid kogenud kommunistid sellisele jamale lõpu. Korralagedus lõpetati ära. Pealegi moodustasid kommunistlikku noorsooühingusse kuulujad ainult osa sellest põlvkonnast, kes kuulas Lennonit ja teisi temasuguseid.

Aga just Lennoni sõnumi kuulajate põlvkond, kes 1990. aastaks oli kasvatanud ette väikese õllekõhu, said tublideks kommunistlikeks kodanlasteks, kes kehtestasid ausate valimiste põhimõtte. Lennoni vaimus.

Muuseas, „Imagine” ei ütle ühtegi sõna sellest, et kõik inimesed on võrdsed. Pole vajagi, see on endastmõistetav. Sama endastmõistetavusega loetakse ausalt valijate hääli. Lennon (mitte otseselt, vaid ülekantud tähenduses) tõi demokraatia.

Lääneliku popkultuuri domineerimise ja demokraatiamehhanismide arengutaseme vahel paistab silmanähtav seos. Aga kuidas saakski teisiti? Lauldakse ju uuest paremast maailmast ja väga laialt ettevõtmisest: „Kujutage ette, et kõik inimesed…”

You may say that I’m a dreamer / But I’m not the only one / I hope someday you’ll join us / And the world will live as one