Ugala lavastus "Pildimeistrid" on palsam neile, kes usuvad, et kunstiinimestel on siin räpases elus eriline rist kanda ja et kannatused pühitsevad aupaiste.

Külalisetendusel oli saalis enamuses teatrirahvas. Eks see näidend olegi kunstiinimeste enesetunde tõstmise tükk. Retrolik lavastus haarab minevikku mitmel moel.

Per Olov Enquisti näidend kerib tagasi 1920-ndatesse. Usutavust lisab see, et tegelasteks on päriselt elanud inimesed. Kadunud aegade hõngu lisavad lavastusse põimitud kaadrid filmist "Surmakutsar". "Pildimeistrid" pakuvadki müüti selle tummfilmi kuldajastu tähtteose sünniloost.

Rezhissöör Viktor Sjöström (Andres Noormtets) on kutsunud "Surmakutsari" autori Selma Lagerlöfi (Leila Säälik) vaatama katkendeid valmivast filmist. Seltskonda ilmestavad lapsesuuna näitlejanna Tora Teje (Piret Rauk) ja juuda-kompleksiga operaator Julius Jaenzon (Meelis Rämmeld). Kinotegijad kardavad "sitta moodi" Nobeli preemiaga pärjatud Lagerlöfi saabumist. See vana daam usutakse seisvat elu räpasusest kõrgemal.

Enquisti näidendid keerlevadki suurte loojate ümber. "Pildimeistrid" haakuvad eesti laval nähtud Enquisti lugudega elus äpardunud muinasjutuvestjast Andersenist ("Vihmausside elust" Ugalas 1986, lavastas Merle Karusoo) ja naistevihkajast Strindbergist ("Tribaadide öö" Draamateatris 1997, lav. Katri Kaasik-Aaslav).

Nobelist ja nokitsejad

Kõigis kolmes näidendis on lähe looja (olgu kirjaniku või kinomehe) valupunktis, ühes algses loos, mida ta oma teostes varieerides kõige alla peidab. Ehk nagu Enquist "Pildimeistrites" ütleb: igas kunstiteoses peab olema liivatera, mille ümber pärl kasvatatakse.

Kahe varasemaga võrreldes ei tundu "Pildimeistrid" nii põnevalt hämar. Kas on valupunktid siin üheselt antud või on asi lihtsalt ajas. See, mis tundus kümnend tagasi modernne, on nüüd traditsiooniline. "Pildimeistrite" tekst on nii või teisiti nauditav, autor on pannud vanad tõed kunstnikuks olemise vaevast aforistlikult kaunisse vormi.

Näidend võtab kõneks ka põlise kirjanduse kõrvale murdnud kino võrdõiguslikkuse. Kas filmitegijad tohivad kirjandusteost oma keelde ümber nikerdada.

"Pildimeistrite" huvitavama eneseirooniana osutuvad nelja esmapilgul vastandlikkuseni erinevat tegelase "liivaterad" üsna sarnaseks. Mitut neist painab joodikust isa.

Kuna "Pildimeistrite" lavastaja on Kaarin Raid, tõusevad nelikust esile rohkem naised ning valu vaheldub huumoriga.

Naljakad on mehed

Leila Säälik teeb imposantse raudse naise rolli, siin on vähem Säälikule omast eksalteeritust ja rohkem tarka ränikivilikkust.

Seni rohkem mõistuspäraseid naisi kehastanud Piret Rauk saab Torana võimaluse üllatada impulsiivse, süüdimatu lollikese rollis. Rauk mängib nimelt näitlejannat, kes nutab, et teeb-ütleb alati kõike valesti, aga tabab kõiges naelapea pihta. Solvates kuulsat Lagerlöffi, võidab ta enda poole kurva Selma südame. Ilmneb, et mõlemal on, mida teisele õpetada.

Selma õpetab oma Elektra-kompleksi pealt Torat, et õrnatundelised papakesed, kes muutuvad lasteks, on kõige ohtlikumad. "Pista nende eest jooksu!" manitseb ta Torat. Toral on aga liin nii Viktori kui ka Juliusega.

Teine vaatus toob korraks fookusse ka kunstnikuhingega mehed. Nii Rämmeld kui ka Noormets teevad siin ühtviisi kukehäält ja illustreerivad diagnoosi: vähe eneseusku. Raidi lavastus ei jäta kahtlust: naised on ka kunstis tugevam- tegijam pool, mehed vajavad enda ümber naisi kui kaitsvat lootevett.

Bergman rõhus Lagerlöfi kujule

Jaak Allik, teatrikriitik

Ingmar Bergmani lavastus Stockholmi Kuninglikus Draamateatris tõstis Selma Lagerlöfi kuju monoliitselt rohkem esile. Ugalas oli ansambel võrdne, ma ei räägi näitlejatasemest, vaid juba lavastuslikult. Bergmanil oli kõik suunatud Lagerlöfile, kes troonis keset lava. Ugala lavastuses on suhete- ja ansamblimängu rohkem.

Bergmanil oli lavastus rohkem "Surmakutsari" filmikatkenditega läbi komponeeritud, Ugala järgib siin üsna täpselt autori remarke.

Rootsi lavastusest ei jäänud muljet, et see tekst võiks olla naljakas, ei mäleta, et publik oleks naernud. Ma ei saanud ju rootsi keelest sõnagi aru, aga jäi mulje, et Bergmani lavastuses on tegu väga peene psühholoogilise draamaga.

Aga Enquisti tekst annab õigustuse ka naeruks ja rämedamaks lahenduseks kui peen psühholoogiline draama.