Ja tõesti, vähetuntud on see paik reisisellidele. Pärast Inglise koloniaalsõltuvusest vabanemist haaras 1962. aastal võimu hunta, mis isoleeris riigi peaaegu täielikult välismaailmast, hakates ellu viima Birma teed sotsialismile. Piire hakati ettevaatlikult avama alles 6 aastat tagasi.

Aga kummastav on see riik, kus Rangoonis asuv Shwedagoni pagood on kaetud 58 tonni eheda kullaga; kus budistliku õpetuse kohaselt tuleb kaaskodanikule heategu teha – parema puudumisel näiteks naeratus kinkida; kus elas aastakümneid budistliku mungana eestlane Friedrich Lustig; kus maarahvas on tänu kloostritele olnud kirjaoskaja juba 1000 aastat ja kus inimesed jälgisid Iraagi sõda lootusega, et äkki tulevad ameeriklased ja võtavad ka Birma kindralid pukist maha.

Friedrich Lustig

Astusin üles Shwedagoni trepikäigust, mis on palava troopikapäikese eest laiaservalise viilkatusega varjatud, paljad tallad latsumas kiviastmetel. Jalanõud tuleb pühapaika sisenemisel trepi juurde jätta ja katuseta pagoodides päikesega tuliseks köetud kiviplaadid on Euroopa inimese õrnale tallanahale tõeline piin. Inglise koloniaalperioodi ajal lõbustasid birmalased end sellega, et korraldasid briti ametnikele pagoodides pidulikke vastuvõtte, mille käigus tuli paljajalu üle tulise kiviparketi sammuda. Shwedagon koos oma ümbritsevate pisipagoodidega otsekui ujub kuldses sädeluses ja vaikses tilinas-kõlinas, mida tekitavad tuhanded hõbe- ja kuldkellukesed iga pagoodikese tipus. Tublid usklikud seisavad müügipunkti juures järjekorras ja ostavad lehtkullapakikesi, et see pagoodi või mõne seal istuva Buddha kuju peale kinni litsuda. Väidetavalt on ainuüksi Shwedagoni keskpagood tänaseks (viimati üles ehitatud pärast 1769. a maavärinat) kaetud 58 tonni eheda kullaga. Kuid tervet seda riiki katavad lõputult erinevad pagoodid, millest paljud on samamoodi kullaga kaetud.

Kui palju summaarselt on sellisel viisil kulda akumuleeritud, ei oska vist keegi kokku rehkendada.

Minu eesmärk Shwedagonis oli uurida, mis on saanud Friedrich Lustigist, Eestimaa mehest, kes rändas koos Paljasjalgse Tõnissoniga enne Teist ilmasõda Siiamisse (Tai) ja sealt edasi Birmasse, kus elas 40 aastat kuni surmani (1991) budistliku mungana ja õpetajana.

See oli mul esimest korda Birmasse tagasi minna pärast seda, kui olin veetnud seal osa oma lapsepõlvest – isa töötas 60-ndatel Rangoonis õppejõuna. Ja aeg on paljuski justkui seisma jäänud. Et Birmat valitsevad kindralid lõikasid ära peaaegu kogu suhtlemise välismaailmaga, siis vuravad veel tänase päevani ringi II maailmasõja ajast sinna jäänud USA sõjaväe Chevrolet veoautod, mehed kannavad ikka veel kunagi terves Kagu-Aasias laialt levinud seelikut (longyi) ja pühamehed on au sees.

Küsisin Shwedagonis teenistust pidavatelt munkadelt, kas keegi teab midagi Ashin Anandast (see oli Lustigi budistlik nimi), kuni üks vanem kloostrülem palus mul puulavatsil püha banyanipuu all istet võtta ja läks kutsuma elatanud munka, kes oli olnud Lustigi viimane õpilane. U Pjin Nja Zo Tha esimesed sõnad mind nähes olid: “Küll Ashin Ananda oleks rõõmustanud Eesti iseseisvumist nähes, kuid ta suri aasta varem!” Lustig tegeles Buddha õpetusse süvenemise kõrval aktiivselt luuletamise ja birma luule tõlkimisega inglise keelde, samuti kirjutas ta noodikirja hulga birma rahvamuusikat. Elu lõpuni säilitas Lustig Eesti Vabariigi passi (ja ilmselt siis ka kodakondsuse, kuna ta keeldus Eesti passi omanikuna muude riikide kodakondsust vastu võtmast). Pärast Lustigi surma kuulutati ta budistlikuks pühakuks ja tema säilmetele ehitati pagood – mida siis nüüd eestlased võivad käia kullaga katmas. Ega see ei ole kallis – pakike valitsuse müüdavat lehtkulda maksab 10 krooni (10 õhukest lehte 5x5cm).

Pühakud & patused

Igal hommikul võib kõikjal näha tohutut hulka oranžides rüüdes igas vanuses munkasid, mustad lakitud annetusekausid käsivarrel.

Iga aus birmalane käib elus vähemalt ühe korra, kuid tavaliselt kuni kolm korda mungaks. See ei ole pikk periood, kahest nädalast kolme kuuni. Kuni kahekümnenda eluaastani peaks igaüks jõudma kloostris käia “aega teenimas”. Klooster õpetab kirjaoskust, sallivust ja meditatsiooni ehk järelemõtlemise kunsti. Munk ajab pea kiilaks, et soengu sättimine ei sunniks teda peeglisse vaatama ja seega ennast imetlema.

Kogukond varustab munga riietusega (oranž ürp), kerjakausiga (bambusest punutud kauss, mis kaetud musta lakiga – muide, väga peen töö) ja raseerimisvahenditega. Munk asub elama kloostrisse ja seal viibimise ajal ei tohi ta elada seksuaalelu, tarbida joovastavaid aineid, kuulata muusikat või muul moel nautida meelelisi lõbustusi. Samuti ei tohi mungad teha süüa. Seetõttu liiguvad nad hommikuti oma kerjakausiga ringi ning iga kodaniku auasi on munga kaussi söögipoolist panna. See on heategu ja heategu tasutakse taassünnil – kui oled elanud halba elu, võid uuesti sündides leida ennast limukana, hea inimesena elades võid uuesti sellele maamunale astudes leida ennast ilusama, rikkamana. Ja sellistest annetustest tulenevalt ei ole budistlikul mungal ühegi toiduaine suhtes söögipiirangut (nagu muslimitel sealiha), sest annetaja antut ei tohi ära põlata! Siis kogunevad kõik mungad lõunaks tagasi oma kloostrisse, kus korraldatakse suur söömaaeg – mis jääb ka selle päeva viimaseks.

Mul oli siiras heameel, kui Mandalay In Khan’i kloostri ülem kutsus mind oma külalisena sellisele lõunasöögile. Sest võõramaalasel on harva võimalus osaleda täiesti ehedal pidusöömingul, mis oleks turismiäri mõjutustest puudutamata. Muidugi, sinna oleks võinud ka niisama minna, sest nii nagu inimesed annetavad munkadele, niisamuti võib vaene ja puudust kannatav inimene igal hetkel suvalisse kloostrisse minna, kus ta saab peavarju ja süüa. Prügikastis pole sorida tarvis ega tänaval almust küsida!

Kloostri taga oleva mäenõlva sisse uuristatud koobastes mediteerisid eremiidid. Kloostriülem selgitas, et vaim hakkab küpsema alles 5–7-aastase istumise järel, seejärel võib lasta mõttelõngal juba uhkelt lennata järgmised 10 aastat. Ja alles siis võib uskuda, et mungal hakkab mediteerimine vilja kandma ning on mingitki lootust nirvaanasse jõuda.

On heaks tavaks, et mungaks tulija ei oleks eriti patune kodanik, seetõttu on populaarne mungaks tulla vahetult pärast uusaastapidustusi (samuti on koolilastel siis koolivaheaeg). Nimelt tähistatakse Birma uue aasta saabumist aprilli täiskuu loomisel suuremat sorti veepidustustega (niisamuti kui Tais, Indias). Ligi nädal aega kestvate lõbustuste kandev idee on kaaskodanikke võimalikult palju veega üle kallata. Selleks sobivad kõikvõimalikud anumad, vastavalt inimese kandevõimele – lapsed saavad hakkama kausikestega, suured läigatavad möödujale ämbritäie vett pähe. Kellel sellest väheseks jääb, tassib välja tuletõrjevooliku. Seejuures on õnnelikud nii kastjad kui kastetavad – sest selle veega pestakse maha kõik läinud aasta jooksul tehtud patud.

Nii lihtne see ongi! Ja budistliku õpetuse kohaselt (kus ligimesele tuli midagi kinkida!) on kastmine (ehk teise inimese pattudest puhastamine) võrdsustatav kingi ehk heateoga, mille eest reinkarnatsiooni arvestusse läheb omakorda plusspunkt kirja. Pean küll tunnistama, et esimene päev selliselt veega möllata on vahva (+40ŗC varjus), teisel päeval on tore, kuid seejärel hakkab muutuma tüütuks, sest kõige rohkem saavad loomulikult kastetud noored ilusad tüdrukud ja (mitte nii ilusad, see-eest naljakad) välismaalased!

Bagan

Birmas on huvitav arhitektuurilis-ajalooline eripära, mida toetab heade säilitusomadustega kliima. Nimelt iga uus kuningadünastia pidas vajalikuks ehitada endale uus pealinn. Vanast pealinnast koliti viisakalt ja midagi lõhkumata välja ja nii on tänaseni säilinud lausa haruldased vanad pealinnad. Nendest kõige kuulsam ja fantastilisem on Bagan, mis jäeti maha 1287. aastal, kui see oli olnud pealinnaks 400 aastat. Selles Irrawaddy jõe käärus asuvas vanas linnas on kaunis hästi säilinud ligi 2200 templit ja muud kiviehitist, kuid selgesti identifitseeritavad on 4000 hoone jäänused. Kõige suuremat kahju on Baganile teinud 19. sajandi Saksa maadeuurijad, kes lõikasid freskosid seintelt maha ja lõhkusid Buddha kujudesse auke, otsides kalliskive (mida nad ka hulgaliselt leidsid!). Arheoloogilised ekskavatsioonipaigad või kaasaegse linna keskmes asuvad üksikud varemed ei ole millegi poolest võrreldavad hetkega, kui sa ronid üles ühe sellise vana templi järsust trepist ja vaatad üle tohutu lagendiku, mis on täis pikitud hooneid, tänapäeva pilgule pisut kummalisi. Kuid siiski on vaatepilt tüüpiline nagu mõnest tornist suurlinnale avanev vaade. Ja kõhust võtab õõnsaks see teadmine, et siin ei ole 800 aastat mitte keegi elanud! Terve Eesti teadlik ajalugu!

Kas minna või mitte minna?

Läänes välja antud reisiteatmikud kutsuvad üles Birmasse mitte reisima, boikoteerimaks valitsevat sõjaväehuntat. Samas juhivad mõistlikumad väljaanded (Lonely Planet, Austraalia) inimesi ka selliseid riike väisama, sest vältimisel pole mingit kasu – inimesed väljaspool saavad rohkem teada sellest riigist ja valitseva kliki sigadustest ning kohalikud inimesed kuulevad välismaalase käest natuke seda, mis toimub maailmas.

Mida teeb Birma valitsus: tänu reisisellidele ei sunnita tsiviilisikuid enam teedeehitusele orjatööd tegema, siiski võetakse talumehelt ära parem osa riisisaagist. Püüdes välismaailmale head nägu teha, lubatakse turistidel maale tulla (tõsi, neid pole palju), kuid fotoaparaadiga ringi liikudes peab väga hoolikas olema, et pildile ei satuks arvukad sõdurid, politseinikud ja veel jumal-teabmida keelatut. Rahvale tehtav ajupesu on meile tuttav nõukogude ajast, kuid kloostrite vastu ei tihka ka valitsus astuda ja nii kohtab just munkade hulgas haritud, keeleoskajaid, avatud maailmavaatega inimesi, kes võtavad kindraleid julgelt kritiseerida.

Reisilise vaatevinklist lähtudes on birmalased võrratult külalislahked ja sõbralikud. Birmas öösel väljas jalutada on silmanähtavalt ohutum kui Tallinna rahulikes linnajagudes. Muslimiriikidest ei julge tänapäeval mõeldagi! Kuid julgen kahtlustada, et sõbralikkus on suurelt jaolt seletatav turistide vähesusega - inimesed ei oska veel turisti vaadata kui jalgadega rahapada!