Kuldnõela kuninganna
Viru keskusse kogunesid 4. märtsil taas kohaliku moedisaini sõbrad, et saada osa suurejoonelisest ideede tulevärgist ja tõenäoliselt ka hoida pöialt oma lemmikule. Hõbedase kardinavihma taustal algas suurejooneline sõu hoopis üle aastate taaselustatud Väikese Nõela võitja Liina Viira kollektsiooniga, mis ootuspäraselt täitis lava hullumeelsete mustrite virvarriga. Kõrvuti oli kollane ja lilla, roosa ja roheline – ei mingit eestlaslikku värvivagurust. Lõigete osa jäi kindlalt mustrite-värvide varju ja tundus enamasti lähtuvat vaid ergonoomikast. Kollektsiooni läbiv paljastavate aukude ja mahtu andvate kroogete teema ei lisanud kuigivõrd iseloomu ja mõjus pigem disainivabandusena. Ruumi proportsioonide ja mahtudega mängimiseks veel enne Kuldnõela võitu jagub!
Väga laheda kontrasti moodustas pärast Liina Viirat püüne vallutanud Anu Samarüütel-Longi konstruktivistlik poeesia. Ilmse Londoni mõjuga kollektsioon mõjus jahutava tuulena, mille selge valge joon ja lihtne siluett puhastas vaatajate meeli, pastelne vabakäejoon lisamas inimlikke toone. Kuid pean selle kollektsiooni kõige suuremaks väärtuseks hoopis super lahedatehteseeriat ja tenniste toomist Eesti moelavale. Ei mingeid tikk-kontsi ega võltssäravaid ehteid, ei mingit toretsemist ega glämmi. Kõik tundus nii aus, hea ja julgelt isepäine.
Raketiga moetaevasse
Kristina Viirpalu võiks saada eraldi auhinna stardikiiruse eest, millega ta on end tõstnud Eesti moetaeva säravaimate nimede sekka. Sihikindel tüdruk, kel tegelikult puudub moeharidus, on vaid kolme aastaga pannud vanalinnas püsti uhke ateljee ja ehtegalerii ning riietab kohalikke kroonita kuningannasid siidi ja tafti. Ka tema Kuldnõela kollektsioon jätkas kindlat kurssi üha kõrgemate tähtede poole. Selge konstruktsiooniga, musta-valge jõulisele kontrastile rajatud ja maskuliinsusega flirtiv kollektsioon meenutas Valentino ja Yves Saint Laurenti glamuurset pärandit. Kohati tundus küll täiuseiha lämmatavat mängurõõmu ja peitvat lennukaid ideid – mood on Kristina jaoks ilmselgelt tõsine asi. Kuid see-eest täitis see kollektsioon lava küpse naiseliku energia ja sooviga olla klassikaliselt ilus.
Ketlin Bachmann-Põldroosi Kuldnõela võidukollektsioon eristus dramaatilise sügavuse ja originaalsete käsitöövõtetega. Nende kunstiteostena mõjuvate õhtukleitide puhul on tunda kunstniku kätt, mis on need algusest lõpuni loonud – see on lähenemine, mis diametraalselt erineb külmast disainerilähenemisest.
Kunstniku mõttemaailma sügavaimad orud ja kõrgeimad mäed saavad nähtavaks üksnes sellise vahetult ausa ja trende mittejärgiva loomisviisi puhul, ülimalt rafineeritud värvigamma rõhutamas alexander-mcqueenilikku kurvameelsust aja kaduvuse pärast.
Imetlusväärsena mõjus kunstniku oskus kogu sellele nostalgiliselt kaunile muinasloole mõne kerge liigutusega värskus palgeile puhuda – just seda rolli tundusid täitvat muidu üsna sürreaalselt mõjuvad sulekuhilad ja pungilikud luku-ikebanad. Kui otsida sellest muinasjutust mõrasid, siis jäi silma paar eri raskusega materjalide (lukud õhukesel sifoonil) ühendamisest tekkinud konstruktsiooninihet.
