Festivali avaetendus, Gogoli “Mängurid” andis võimaluse tutvuda uue Moskva teatrikollektiiviga – Teatrikunsti Stuudio ja selle juhi Sergei Ženovatši loominguga.

“Mänguritega” on juhtunud selline asi, mida teatris vahel ikka juhtub, et aeg teeb lavastuse tugevamaks. Aleksandr Borovski lavakujundus ja kostüümid pakuvad küllalt otseseid vihjeid tänapäevasele yuppie-maailmale, kus mängitakse enamasti võõra rahaga kasiinos, mida nimetatakse börsiks. Sellele analoogiale on samuti üles ehitatud lavastuse liikumine ja ka korrapäraselt seatud toolid-lauad on laval kui börsiaktsiate tabel.

Uude teatrisse kogutud noored näitlejad mängivad hästi. Karakteri teravust on nii keskses Švahnjovi (Aleksandr Oblassov) kelmirollis kui ka pisikeses Psoi Stahhitši (Sergei Abroskin) etteastes.

Kõrge lavakultuuriga teoses kipub tegemise korralikkusse ära kaduma Gogoli tüki üle-trumpamise hoogsus ja vallatus. Tempod ja rütmid on paigas, ent mitte kõige huvitavamal moel. Sellepärast ongi hea, et börsiuudised lisavad lavastusele teravust.

Nukuvirtuoos Agajeva

Peterburi teatri “Nukumaja” on juhtum, kus lastele mõeldud kunst jõuab kõrgkultuuri piirimaile. Selle põhjuseks on traditsioonile üles ehitatud virtuoossus. Nimelt töötab teatri näitleja Elina Agejeva kunagistele itaalia klassikalise marionetiteatri eeskujudele lähedaste käsitsi valmistatud puunukkudega ja teeb seda nii, et nuku kunstitõde võidab publikult suure poolehoiu.

Olgu võrdluseks toodud meie Nukuteater, kus nukutehnika on hakanud taas ausse tõusma ja kus suudetakse isegi nukku liigutada. Agejeva suudab kaks nukku tantsima panna, tehes seda nõnda, et liigutuste täpsus on haarav ja vaimustav.

Tema käte abiga tekivad pisikesele lavale tegelaskujud, kellele on põhjust kaasa elada. Üks näitleja suudab võtta pimedusest Charles Perrault’ “Uinuva kaunitari” kuningad ja kuningannad, haldjad, printsessid ja printsid ning vormida neist plastilised karakterid, naljakad ja dramaatilised, nagu tervikuks vaja.

Kui “Nukumaja” käsitluslaadis millegi kallal norida, siis on see sõnade ja muusika rohkus, mis kipub varjutama kõige tähtsamat – nukkude mängu. Rohkem vaikust tuleks kasuks.

Teatrifestival

Kuldne Mask Eestis

•• Kavas: “Mängurid” (Teatrikunsti Stuudio, Moskva); “Uinuv kaunitar” ja “Tuhkatriinu

(teater Nukumaja, Peterburi); “Jutustus õnnelikust Moskvast” (Moskva stuudioteater Oleg Tabakovi juhtimisel) jmt

•• Eri paikades 10.–19. oktoobrini

Vaata ka: www.goldenmask.ee

Elina Agejeva: annan igal etendusel endast kõik

•• Hea viiulikunstnik peab harjutama iga päev. Kuidas on lood nukuteatri virtuoosidega?

Mina pean samuti iga päev nukke liigutama, muidu kaob käest nukutunnetus.

•• Teie teatri lavastused on keerulised, neis on läbisegi nukud, tõusvad ja langevad dekoratsioonid. Kuidas see kõik kokku mängitakse?

Kunstnik teeb koos lavastajaga kujunduse ja töötab välja nukud. Proovide alguseks on kõik põhimõtteliselt valmis. Muidugi võib üht-teist proovide käigus muutuda ja ma teen ettepanekuid, kuidas üks või teine asi mugavamalt toimiks. See on protsess, kus kunst luuakse inimeste koostöös.

•• Nukuteatri tegijad käivad üksteisega tihedalt läbi nii kodu- kui ka välismaal. Kes on teie eeskujud?

Millegi otsest kopeerimist ei taha ma endale lubada. Aga muidugi on vastastikuseid mõjutusi. Mu parim kolleeg ja sõbratar on hollandlanna, kes tegeleb käpiknukkudega, nii et otseselt nukutehnika alal meil kokkupuutepinda pole. Aga üldises kunstimõistmises ja ellusuhtumises oleme lähedased ja toetame teineteist.

•• Nukuteatrite vana probleem on, et ühele päevale pannakse mitu etendust. Kuidas jõuate?

Ühe etenduse samal päeval mitu korda mängimine nõuab erilist ettevalmistust, et kõik etendused tuleksid ikkagi täisväärtuslikud. Muidugi ma väsin, füüsiliselt ja vaimselt. Ja nukud väsivad ka.