Kull krabas Lutsu küüniste vahele
Ja joodik oli ka. Ning isegi apteekrina ei vedanud välja. Sõjas ka ei teadnud, mida teha. Lutsu fenomen on aga selline, et rahvas on teda lugenud ja loeb edasi. Mida ei saa ütelda Tuglase (kui “Väike Illimar” välja jätta) ega Tammsaare kohta.
Luts on lahe ja Luts on ammendamatu. Ja erinevalt paljudest teistest kirjameestest pole Luts ka segastel ning kurjadel aegadel kellelegi liiga teinud. Nõnda nagu pole kellelegi liiga teinud ka oma mälestustes.
Poisikesena lebasin suviti oma tädi aias Uljaste järve ääres ja lugesin Eesti ajast pärit ning vene sõjameeste rüüstamisest alles jäänud Lutsu. “Suve” ja “Sügist”, aga enamjaolt tema mälestusi. Tundus põnev ja samas lihtne ning hoomamatu. Küllap sain Lutsult parema ajalookoolituse kui kogu koolitee jooksul.
Ott Arderil on sihuke luuletus, kus ta kirjutab lutsust ja hülgest. Olgu see siinkohal toodud, ja mitte ainult naljapärast: “Luts on libe nagu hüljes. Ühest küljest. Teisest küljest: miks meil äkki lutsuga vaja hüljest võrrelda?! Luts on luts ja hüljes hüljes. Ühest ja ka teisest küljest.”
“Oma elu algusest saadik mulle ei meeldi, kui kellegi tähelepanu pöördub minu peale,” kirjutas Luts oma mälestustes. Nüüd siis on kirjandusteadlane Aivar Kull leidnud jõudu ja jaksu, et Lutsust üks raamat teha.
Olgu öeldud, et mina ei ole mingi kirjandusloolane, nõnda võib ju jääda mul nägemata mõni nõks, mis asjatundja tummaks võtnuks.
Küll aga olen Lutsu usku mees ja sestap tunnen, et Aivar Kulli raamat on hea. Üsna lutsulik. Ses mõttes, et on aus, ent ei ole madal. Ja Lutsu austajatele omamoodi põnev. Aga ka omamoodi pähkel.
Lutsu tragöödiast pole ju keegi arugi saanud. Et kuidas ta poeg põgenes, ja märkigi ei saanud, ja kuidas ta vend põgenes, ja märkigi ei saanud. On justkui kujunenud seisukoht, et mis selline Luts ikka siis tundis. Aga vabandage väga. Vaadake Lutsu pilku, mis teile fotodelt vastu vaatab.
Luts peab olema
Aivar Kullile peab küll õnne soovima, et ta on need Lutsu tragöödia niididki oma raamatusse põiminud. Ja pole ka unustanud meie ainsa ja tõelise rahvakirjaniku abielusuhteid, viinasuhteid, võimusuhteid.
Saab rõõmuga ütelda, et Kull on Lutsust õpetust võtnud, nõnda on ta keel suisa loetav ja mõtted kah, mis me kirjandusloolaste seas polegi nõnda äri-päevane asi.
Ühe lausega: Tammsaare võib olla, Luts peab olema. Tammsaarest on kuhjatud kokku jahumäed. Ent ega teda seepärast siis rohkem loeta. Lutsust poldud siiani kirjutatud midagi. Kuid teda loeti ikka. Ja loetakse edasi.
Otsisin ja uurisin poodidest. Lutsu mäletused, mida Olion näiteks sajandi alul avaldas, on kadunud kui kapsapea Nunnu. Pole ka antikvariaatides Lutsu mälestuste vanemaid väljaandeid, vaid nõukogudeaegseid, ja neidki lünklikult. Need muidugi kärbitud. Kuid Luts on fenomen siingi. Kärbi teda, palju tahad, tema jääb ikka Lutsuks.
“Pikk jutt, sitt jutt,” ütles Luts Palamuse kommunistidele, kes teda külla kutsusid. Pidi seepeale äärepealt vangi pandama, kirjeldab Kull.
Nojah. Püüdsin kirjutada Aivar Kulli raamatust, jäin kirjutama Lutsust. Mis muud, kui soovitan. Lutsu loete niigi. Lugege Aivar Kulli käsitlust temast ja Luts olgu teiega.
Aivar Kull
Oskar Luts
Kirjastus Ilmamaa
