„Kuidas peaksid Eesti kunstnikud rahvusvahelistele biennaalidele saama, kui neid välismaal ei tunta?” küsib ürituse peakorraldaja Andra Orn. „Meil on mõned maailmas tuntud nimed, aga kunstnike tutvustamiseks pole teist viisi kui korraldada ise rahvusvaheline kunstisündmus,” selgitab ta.

Põhinäitus, nagu biennaal isegi, pidi kandma pealkirja „Globaalne keel”. „Tahame tõstatada küsimuse, kas kultuur ongi globaalne keel. Rahvusest olenemata võime armastada vene kirjandust või Ladina-Ameerika muusikat. Kultuurist osasaamisel pole rahvuseid,” märgib Orn. „Teine asi, mida mõistetakse rahvusest olenemata, on vägivald: kardetakse kriise, sõdu, katastroofe. Eraldi teemaks oli ka seks.”


Biennaalil astub üles üle saja kunstniku, kaasatud on enamik Eesti kunstiasutusi. Peale tänavakunstnik Edward von Lõnguse esimese ülevaatenäituse Ülemiste City vanas tööstushoones tuleb Vabaduse väljakule Tallinna kunstinädalalt tuttav väljapanek. Veel on kavas kohtumised kunstnikega nende ateljeedes-stuudiotes, Solarise keskuses avatakse uus galerii ning toimuvad väljasõidupäevad kunsti ja kunstnikega seotud paikadesse üle Eesti.

Samavõrd kui rahvusvahelise tähelepanu saavutamine on biennaali eesmärk tutvustada Eesti kunstnikke ja kunstielu kohalikele inimestele. „Me ei taha teha lihtsalt kunstinäituseid. Kunst peaks olema ka sündmus, festival," selgitab Orn.

Tallinna biennaali tegijad panevad vähese rahastuse enda kasuks tööle. „Need inimesed, kellega me töötame, ei küsi alguses kunagi, kui palju see maksab. See on kõige viimane küsimus," ütleb Orn. 

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: