Kultuuri areng ei sõltu ministrist

See pole küll maailma originaalseim tõdemus, ent pärast läbikukkunud Raivo Palmarut suudaks edukat kultuuriministri karjääri teha kas või Urmas Sõõrumaa.

Arvestades Sõõrumaa hiljutisi avaldusi, et rahvas võiks nüüd tema raha abil tehtud valitsusega rahul olla, pole välistatud ilmselt miski. Värskelt Eesti Draamateatri ja Rahva Raamatu vahetus läheduses kabinetti sisustama asunud Laine Jänes on öelnud, et kultuuriministri isik positsioonib kultuurivaldkonna. Kuigi selles väites on iva rohkem, kui kusagil vanalinna sombusel pööningul varajaste hommikutundideni loomevaludes piinlev kunstnik tunnistada tahaks, ei sõltu kultuuri areng selle juhtimist just kui formaalselt korraldavast inimesest kuigi palju. Kui just minister sõna “kultuur” kuuldes esimese asjana kabuuri järele ei siruta.

Laine Jänese puhul ei paista pilt nii must-valge olevat. Sügisel astus toonane Tartu linnapea toonase Rahvaliidu juhi bolsˇe-vistlikke avaldusi kuuldes kultuuriinimeste kaitseks avalikult välja. Pole vahet, kas see oli osa presidendikampaaniast, rahulikult kalkuleeritud samm kultuuriministri ihaldatud tooli suunas või siiras isiklik soov rohkelt paksu verd tekitanud liistuarutelus sõna sekka öelda. Mõnikord on sõna väärtuslikum kui vande-nõuteooriad, mida küünikud selle ümber konstrueerivad.

Jänes usaldab nõunikke

Jänese isiklik kultuurikontseptsioon võib ju minu omast nii mõneski asjas erineda, kuid rahulikult järele mõeldes on noid kontseptsioone ilmselt sama palju kui inimesi. Järgmised neli (?) aastat valitseb siis Jänese oma. Eks paistab, milliseks see eri huvigruppide ja parteikaaslaste agressiivse lobitöö raudses haardes kujuneb.

Esimestes intervjuudes on Laine Jänes ausalt mõista andnud, et usaldab oma haldusalas toimuvas nõunikke ega suuda ja saagi olla ekspert absoluutselt kõigis kultuuriküsimustes. Või-malik, et mitte üheski. Siit jooksebki piir kultuuriministri ja kultuuriministri vahel. Mõni mees ei väsi korrutamast, et on kaitsnud doktorikraadi. “Üldiselt tundub mulle, et riik peaks toetama eel-kõige valdkondi, mis iseseisvalt kuidagi ei saa ja ilma milleta me samal ajal oma jätkusuutlikkust ei taga,” on värske kultuuriminister öelnud. Nii ongi.

Ainus häda, et nende valdkondade defineerimisel ei saavutata üldrahvalikku konsensust. Riikliku dotatsiooni unelmais elab isegi teatud osa küm-neid tuhandeid plaate müüvatest popikoonidest. Jõudu värskele ministrile nende unelmate purustamisel!