Kultuuri Tegu kiidab värskemate kultuurikilomeetrite rajajaid
PLUG on venekeelne kultuuriajakiri, mille sisu jääb tegijate sõnul kuhugi Sirbi ja Müürilehe vahele. „Meil on pikki akadeemilises stiilis tekste, aga ka meelelahutuslikke kirjutisi,” räägib Olesja Rotar, kes veab PLUG-i koos abikaasa Daniga. PLUG-i ühe eripärana kirjutavad nad nii eestlastest kui ka venelastest. „Kui venekeelses meedias müüvad vene ja eestikeelses eesti nimed, siis meile pole rahvus oluline, me otsime kangelast,” ütleb Olesja. PLUG ilmub paberväljaandena juba viiendat aastat.
Asi sai alguse 2009. aastal, kui Eestis oli teravalt tunda majanduskriisi ja paljud, eelkõige loomemajandusega seotud inimesed kaotasid töö. Graafiline disainer ja plakatist Dmitri Makkonen pakkus ajakirjanik ja muusik Dan Rotarile idee teha originaalset trükiajakirja. Siis kutsus Dan kokku autorid, kes olid nõus vabatahtlikena – tasu PLUG-i autorid ei saa – kaasa lööma. „PLUG tekkis soovist teha midagi ajal, mil paljud noored jäid tööst ilma ja sõitsid Eestist ära,” sõnab Olesja. Tolleks ajaks olid Eestist kadunud vene kultuuriajakirjad. PLUG-i oli väga vaja. „Nii autorid kui lugejad võtavad ajakirja väga isiklikult,” rõhutab Olesja. PLUG-i uus veebikodu on avatud alles kolmandat nädalat ning sealgi on märgata ajakirja ühte eripära – PLUG-is pole fotosid, vaid joonistused. See on eriline ajakiri, mis väärib ka eestikeelsete tähelepanu.
„Tegime festivali esiteks, et ennast teostada ja teiseks, kuna Tartust oli puudu kunstifestival, mis kaasaks linnakodanikke, aga oleks huvitav ka professionaalidele,” räägib linnafestivali Uit üks korraldaja Liisi Aibel. Kuid korraldustiimil, kuhu kuuluvad TÜ teatriteaduse, etnograafia ja ajakirjanduse tudengid, oli aga ka kolmas eesmärk – avastada Tartut, mis jääb väljapoole kesklinna. „Lavastus „Contemporary?” oli meil Visa hallis, mis asub äraunustatuna kesklinnast päris eemal. Reklaamisime etendust kohalike elanike hulgas ja palju Veeriku inimesi tuligi seda vaatama,” ütleb Aibel. Kui esimest festivali peeti veel üsna väikselt, siis tänavu augustis toimunud teisel olid üritused rahvast täis.
Festivalil ühtegi eeskuju pole, kõik mõeldi nullist välja. „Peame oma tugevuseks, et alustasime puhtalt lehelt. See lasi meil olla palju hulljulgemad ja avastuslikumad,” märgib Aibel.
Septembrist tegutseb Telliskivi linnaku C-hoones uus teatrihoone Vaba Lava, mis pakub peavarju seni koduta olnud truppidele. Vaba Lava tegevjuht Kristiina Reidolv (fotol) rõhutas maja avamisel, et üheksa väiketeatri algatusel avatud teatrimaja väärtusteks on avatus ja eripalgelisus.
Majas asuvad suur teatrisaal ja tantsulava, samuti Eesti teatri agentuuri kontor ja raamatukogu. Majas saab korraldada ka kontserte, näitusi ja konverentse. Ainulaadne on, et pool mängukavast moodustatakse kahe kuraatori näpunäidete järgi. Avahooajal etendub kuraatoriprogrammis 12 uuslavastust, peale kodumaiste truppide on järgmiseks aastaks oodata külalisi Venemaalt ja Saksamaalt. Väikesed teatrid on maja avamisega seoses rääkinud suurte tegijate ringkaitse murdmisest.
Eksperimenta! toimub tänavu teist korda. Näitus „Kunst ja teadus” on Katariina kirikus ja Hopneri majas viimast nädalat avatud. „Eksisteeris terve rida kunstisündmusi nii lastele kui ka tudengitele, kuid mitte 14–19-aastastele,” ütleb trien- naali korraldaja Annely Köster. „Aga just see on vanus, mil noor inimene peab langetama olulisi otsuseid. Samuti oli siis ja teatud määral on tänagi märgata lõhet professionaalsel kunstiväljal ja kunstihariduses toimuva vahel.
Meie soov oli pakkuda sillapead, mis neid kaht välja seoks. Oleme kunstiharidust juba mõnevõrra mõjutanud ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis, Soomes ja Portugalis.” Köster märgib, et esimesel triennaalil osalenud noored on ühe erandiga kõik kunsti edasi õppima läinud. „Peale noorte on Eksperimentat väga vaja koolijuhtidele, õpetajatele ja vanematele, et noori paremini mõista,” sõnab Köster. „Noored on silmitsi vägagi tõsiste küsimustega ja neid ei tohiks alahinnata.”
Pimedate ja vähenägijate teatri idee sündis eelmisel sügisel Jaanika Juhansoni ja Põhja-Eesti pimedate ühingu kultuuri- ja spordi koordinaatori Ahti Tompi arutelus. „Ühest küljest on Terateatri eesmärk pakkuda harrastuskoolitust,” ütleb Juhanson. „Aga püüame teha nii, et pakend ehk lavastuslik külg oleks professionaalne.
