KULTUURIBIIT | Ansambel Cosmoskva playlist
Pea 20 aastat tagasi Kuressaares sündinud Cosmoskva oli kuni eelmisel suvel ilmunud singlini “Spider” pikal pausil. Toona väljalubatud album, mil nimeks “IV”, ilmus äsja digitaalselt kodumaise plaadifirma TIKS Rekordsi alt. Vinüülile jõuab kauamängiv juulis, seda saab aga ette tellida siin.
Cosmoskva liikmed on Ranno Paukson (trummid, löökriistad), Mihkel Koppel (bass, kontrabass), Priit Pruul (kitarrid, vokaal), Sander Mölder (süntesaatorid), Liisu Ots (vokaal), Marili Randla (flööt), Karlis Saar (trompet). Uuel albumil teevad lisaks kaasa Mairo Marjamaa saksofonil ja Siim Avango bassil.
RANNO
“Mas Que Nada”
Kuna tegelesin juba väga noorest peale võistlustantsuga, siis sain üsna varakult teha tutvust erinevate muusikastiilidega. Eriti meeldisid mulle Ladina-Ameerika tantsud ja rütmid, sambaga eesotsas. Läbi tantsu jõudsin ka pillimängu juurde. Tantsukingad on juba ammu varnas, aga pillimäng ja armastus hästi võnkuva ning rütmilise muusika vastu jääb minuga alatiseks.
Prodigy “Firestarter”
Olin siis teismeline ning Prodigy oli midagi täiesti enneolematut ja uudset. Sain 15. sünnipäevaks nende kontserdi pileti ja võite arvata, milline elamus see ühe väikelinna poisi jaoks võis olla. Rets live oli. Heli ja valgus oli nii võimas, et vahepeal oli füüsiliselt ebamugav, aga kuradi äge!
MIHKEL
Freddie Hubbardi “Dear John”
John Coltrane´ile mälestuseks tehtud lugu, mis baseerub Giant Steps´i harmoonial. Kui Giant Steps on tormakas, siis Dear John on rahulik ja sobib eestlase meelelaadiga paremini, ometi gruuvib see lugu igas tempos. Olen seda aastate jooksul ikka ja jälle välja otsinud kuulamiseks erinevate artistide käsitluses. Ilmselt lummab selles loos kolme muusikalise laadi lõputult korduv kolmnurk.
LIISU
Doc Daneeka - "Never Wanna Lose You"
See on viimase viie aasta üks leid, millest ära ei väsi. Kui lugu välja tuli, siis teadlikult kuulasin seda vähem, kui oleks tahtnud, et "ära" ei kuulaks.
Prince & The Revolution - "I Would Die 4 U"
Ma ei käinud väiksena lasteaias, vaid olin kodus ja suurema osa ajast vaatasin MTV-d. Prince’i muusikavideoid mängiti seal omajagu ning tema loomingust sai mulle oluline kaaslane kogu eluks. Temalt on raske valida ühte ja ainust lugu, kuid "I Would Die 4 U" on üsna eriline. Ilus sisu ja muusikaliselt mõnusalt 80ndatele omase dramaatikaga. Kui see lugu kontserdil kõlas, siis valitses saalis eriti pühalik armastuse tunne. Avaldan kaastunnet kõigile, kel jäi Prince’i kontserdi elamus kogemata.
SANDER
Wonderland (feat. Alexander Hope)
Vist 2000. või 2001. aastal ühel koolipeol Kuressaare Gümnaasiumis coverdas seda lugu üks teine legendaarne Kuressaare underground bänd Rul’a Shaker. Pärast seda polnud miski enam endine.
KARLIS
Siiri Sisask - "See on elu"
Nii Siiri hääl kui ka tema laulutekstid on sügavad, lummavad ning viivad koheselt vaimsetele siserännakutele. Juba mõnda aega olen nautinud kogu Lingua mea albumit. Saatjaks on muidugi ülihea bänd.
Wynton Marsalis ja Bobby McFerrin - "Baby, I love you"
Need kaks suurkuju teevad tuju alati heaks. Wynton on olnud minu eeskuju trompetimängus. Tema originaallooming ja seaded on saatnud mind juba 20 aastat. No ja kes siis Bobby McFerrinit ei tea. Usun, et mainitud lugu sündis otse stuudios, kuigi täpselt ei tea.
MARILI
Air - "All I Need"
See oli 1990ndate lõpp või 2000ndate algus, täpselt ei mäletagi, aga läksin klassiõe juurde filmi vaatama. "Virgin Suicides" meeldis eriliselt, aga äratundmise moment oli hoopis filmi soundtracki looga "Playground Love" (AIR). Et oh, mis see on ja palun veel! Sealt edasi juba avastasingi AIR-i Moon Safari albumi ning "All I Need" on üks aegumatuid lemmikuid kindlasti. Umbes sellel ajal hakkas ka muusikamaitse liikuma mingis alternatiivsemas suunas ja Winampi (haha) playlisti tekkis palju eletroonilist, soulist ja jazzisegust kraami.
Chiiild - "Piruette"
Vahepeal on olnud muusika kuulamises või uue muusika otsimises pikem paus, kuna pole olnud kuidagi selleks ilmselt energiat väikese marakrati kasvatamise kõrvalt. Sel kevadel olen aga uuesti leidnud selle laine üles ning tundnud mõnusat elevust, mida mõni uus artist või lugu tekitab. Chiiild'i "Piruette" haakis koheselt, eriti mõnus õhuliselt kerge ja tiksuv suve lugu ka. Sünteetiline soul. PS! Ärge laske esimestel sekunditel kõlaval orelikäigul veel ennast heidutada.
PRIIT
Pat Metheny & Lyle Mays - "September Fifteenth"
1980. aasta 15.septembril suri USA jazzpianist Bill Evans, keda nii Metheny kui Mays üheks oma muusikaliseks eeskujuks pidasid. Sama aasta viimases pooles salvestas duo nimetatud loo. See on pühendusega pala, kummardus ning täpselt sellisena ka kõlab - melanhoolselt, igatsevalt. Ei pea ennast ise ülemäära lüüriliseks inimeseks, aga see lugu oma muusikaliste arengutega ja filigraansusega on mind juba aastaid saatnud, eriti kui valitseb mingi suvelõpu sõnatu melanhoolia. Metheny ja Mays olid pikki aastaid partnerid muusikas ja sellest partnerlusest sündis hulgaliselt tõelisi klassikuid. Ehkki kuluaarides kõneldi nende võimalikust uuest koostööst, siis paraku tuli elu vahele - Mays lahkus jäädavalt tänavu veebruaris.
Maxwell - "Till the cops come knockin’"
Mulle on siiani pisut selgusetuks jäänud, kuidas 90ndate lõpus sattus Eesti kaubandusvõrku sellise artisti kassett, kusjuures MTV Unplugged salvestusega, kus seegi lugu peal. Olin Maxwelli ehk paaril korral MTVst näinud, toona oli tema popim lugu "Ascension" (Don’t ever wonder). Igatahes kasseti ma ära ostsin ja kuulasin ribadeks. Meeletu ulatusega vokaal, eristuv tämber ja muusikaline tunnetus, konkreetse loo puhul ka mingi tabamatu 70ndate Motowni artistide hingus ning harmoonilised järgnevused tõstavad minu jaoks nii selle loo kui Maxwelli loomingu tervikuna ülejäänud 90ndate RnB ja urban artistide kõrval selgelt esile. Rääkimata sellest, et see pala siin on kahtlemata ka urban muusika BMM sub-žanri täielik etalon.
Jill Scott - "Slowly Surely"
Jill Scott on üks minu all time lemmikuid naisvokaliste. Tal on võime olla lüüriline või robustne, emantsipeerunud ja samas allavanduv ja habras. Tal on võime jutustada lugusid muusikas. Seegi lugu on minuga kaasas olnud juba ilmumisest alates ja võtan ka paarkümmend aastat hiljem ikka ja jälle kuulata. Harvad pole need korrad, kui Kuressaares kodumaja ees trepil istudes klappidest just seda lugu kuulan. Nauditav rütmistruktuur, mis on lihtne, omamoodi monotoonnegi ning mille muudab täiuslikuks Jill Scott’i fraseerimisoskus.
Cosmoskva esitleb albumit ainsa kontserdiga Muhu saarel toimuval Juu Jääb festivalil, 3. juulil.
Cosmoskva Spotify-s.
