Pikamat intervjuud bändi laulja Mikk Tammepõlluga saab lugeda siit.

Mikk ütleb oma muusikavaliku kohta nii: "Need on laulud, mida olen viimasel ajal erinevatel põhjustel palju kuulanud. Mõni värskem avastus ja mõni taasavastatud lemmik. Kipub olema nii, et paljud lood tulevad ringiga minuni tagasi ja vaatamata sellele, et neid on omal ajal lugematu arv kordi kuulatud, peidavad nad endiselt endas midagi, mis kutsub kuulama. Jälgin muidugi ka seda, mis toimub praegu muusikamaailmas ega kuula ainult vanu biitlite vinüüle".

Highly Suspect - Serotonia
Mõnikord avastan ägedat muusikat just siis kui muusikat teadlikult ei kuula. Ühel saunaõhtul sõpradega viktoriini mängides kõlas taustaks Spotify genereeritud list ja sealt noppis mu kõrv välja meeldiva soundi. Märkisin artisti üles ja ma arvan, et kuulasin pea nädal aega jutti nende lugusid. Väga elava energiaga USA rokitrio.

Bill Withers - Green Grass
Miskipärast on teinekord nii, et avastad artisti loomingu siis, kui autor siit ilmast lahkub. Üks Bill Withersi laul on olnud aastaid minu repertuaaris, aga kogu tema diskograafiaga tutvusin alles nüüd märtsi lõpus kui kurb uudis tuli. “Green Grass” on päris teravmeelne lugu sellest, kuidas me asju igaüks oma mätta otsast kipume nägema. Soovitan vaadata ka temast tehtud BBC dokumentaali “Still Bill”.

Ray Lamontagne - Goodbye Blue Sky
See lugu oleks justkui unustatud mõnele varajasele Pink Floydi albumile panna. Tegelikult on neil isegi samanimeline laul. Aga mulle väga meeldib see sound, olgugi, et varem tehtud. Täitsa minu veregrupp.

Drivin N Cryin - Free Ain't Free
See on bänd kus mu sõber Laur nüüd kitarri mängib. Kui me Dramamamaga Nashville's uut plaati salvestamas käisime, siis õnnestus neid seal ka lives kuulda. Nagu Tom Petty ja Ultima Thule oleksid lapse saanud. Selgus ka see, et Laur polnud mitte ainult meil kõige valjem kitarrist, vaid on seda ka nüüd Nashville's. Kogu viimane album “Live The Love Beautiful”, millel Laur mängib, on puhas kuld.

Dramamama - End Of The Line
Kes see muu ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise. Dramamama uue albumi avaloole tegin animeeritud video. Peale kriipsujukude ma paraku muud ei mõista joonistada, aga vaatamata sellele oli see päris lõbus väljakutse. Lugu ise on vist ka meie albumilt minu lemmik.

Rita Ray - Old Love Will Rust album (Losing it)
Rita Ray souliplaat on imeline, kiidusõnadest jääb puudu. Minu lemmikträkk sellelt on praegu “Losing it”. Tugevad laulud ja väga ajastutruu tooniga album.

Tõnu Timm - Lubage
Selle Leelo Tungla kirjutatud tekstiga on päris lihtne samastuda ja kogu Tõuni sooloplaat on meeleolukas kuulamine.

Nothing But Thieves - Sorry
2017. aasta suvel õnnestus neid Positivusel näha ja ütleme nii, et kuna Jeff Buckley't lives kuulda pole võimalik, siis selle bändi laulja hääl on lähim alternatiiv.

Harry Nilsson - Gotta Get Up
Jälle üks artist kelle loomingut olen varem kuulnud, kuid alles äsja põhjalikumalt avastanud. Fantastiline hääl ja omamoodi värvikas kuju.

Emiliana Torrini - Unemployed In Summertime
Üks minu vana lemmik. Kuulan ja jällegi on väga lihtne samastuda. Ei oleks muidugi osanud arvata, et selline saatus nagu laulutekst jutustab, ka mind tabab.

INFO
Dramamama artistileht Facebookis

Mikk Tammepõllu artistileht Facebookis

Dramamama uus album