Rauno Volmar

Kolme päeva jooksul jõuab ekraanile 22 pikka ja 15 lühikest õudus-, fantaasia- ja põnevusfilmi neljalt kontinendilt. Kõik filmid on järelvaadatavad kuni festivali lõpuni. Tasuta saab jälgida vestlusringe ja teisi üritusi. Filme saab vaadata ainult Eestis ja paljudel filmidel on eestikeelsed subtiitrid.

Internetis toimuv HÕFF pakub koguni 16 seansijärgset otseintervjuud filmitegijatega, kes on valmis vaatajatega suhtlema nii kaugelt kui Ameerikast, Aafrikast ja Austraaliast.

"Kui internetti kolimises ka midagi head on, siis see, et kõik filmid on nähtavad kogu Eestis ja vaatajad saavad kohtuda autoritega, keda meil muidu poleks olnud võimalik Haapsallu kutsuda," ütleb Helmut Jänes. Pikka intervjuud Jänesega saab lugeda Eesti Päevalehest. HÕFF-i kohta saab lähemalt lugeda siit.

Helmut Jänes põhjandab oma muusikavalikut aga nii:
Beatles, “Rubber Soul” (1965)
Ilma biitliteta lihtsalt ei saa ühtegi korralikku edetabelit teha. Tegelikult võiks siia ritta panna ju veel mitu bändi albumit, aga selle plaadi “müüb maha” juba selle esimene lugu “Drive My Car”, mis lihtsalt on üle prahi lahe laul.

Black Sabbath, “Black Sabbath” (1970)
Üks võimsamaid debüütplaate läbi aegade. Sünged rifid ja noore Ozzie vokaal panevad vaimustusest higistama. Grupp, kelle loomingut hakkasin kuulama ja hindama alles hiljaaegu. Kohe järele võiks panna ka Sabbathi teise, kolmanda ja neljanda albumi. Vahet pole, kõik on super plaadid.

Led Zeppelin, “IV” (1971)
Oeh, kui raske on tsepi plaatidest seda ühte konkreetset välja tuua. Olgu selleks nende neljas kauamängiv, nö nimeta plaat või “IV”, kuidas keegi kutsub. Muidugi on see see plaat, kust pärinevad ka bändi aegumatud ballaadid “Stairway to Heaven”, ja "The Battle of Evermore", mis mõlemad kuuluvad samuti minu lemmikute hulka.

AC/DC, “Highway to Hell” (1979)
Kui otsida vastet rokenrollile, siis just see plaat on seda täie raha eest. Suurepärane kuulamine nii autos kui ka joostes klappides. Aitab tempole kõvasti kaasa. Üks bändidest, keda oleks väga väga tahtnud ka lives näha, aga ei õnnestunud.

Ruja, “Ruja” (1982)
Vana viltuse nõelaga kodune grammofon, krabisev Melodija plaat ja esimene koolirokk. Vaevalt et kümneaastasele poisinolgile midagi progerokk või popprokk üldse tähendas. Aga aimdus, et tegemist on hea rokkmuusikaga jäi igaveseks. Mõnus lapsepõlvemeenutus.

Metallica, “Master of Puppets” (1986)
Kunagi lasin selle mingis stuudios kassetile lindistada, siis sai see ribadeks kuulatud. Senini üks minu lemmikutest, kus kõik kaheksa lugu väärivad kohta metal-muusika ajaloos. Kindlasti Metallica parim plaat.

Def Leppard, “Hysteria” (1987)
Oh kooliaeg, oh kooliaeg… Üks kassetidele lindistatud rokialbumitest, mille järgi sai kodus pärast tunde hüpatud ja kaasa lauldud nii mis kole. Hiljem Leppardi vaimustus vaibus, kuid "Hysteria" vastu on armastus jäänud. Puhas hittide plejaad.

Nirvana, “Nevermind” (1991)
See maailma muusikat muutnud plaat kulus mul pealuu sisse, kui ühikakaaslane tõi selle ühel õhtul kasettmakki käima, seejärel lukustas ennast tuppa ja sedasi ta siis seda seal volüüm põhjas muudkui laskiski… vist nii 24 tundi järjest kohe kindlasti. Pärast seda sa ei saanud juba unustada, mis bänd on Nirvana ja kes on Kurt Cobain. Hea plaat nagunii.

Mari Pokinen, “22” (2010)
Armusin nii sellesse albumisse, kui juba Jürjensi nime kandva lauljatari teise plaati silmapilgselt, kui neid kuulsin. Mesi ja palsam kõrvadele, südamele ning hingele. Üks ilusamaid eestikeelseid plaate.

Daft Punk, “Random Access Memories” (2013)
Üks vähestest viimase 2000ndate aja albumitest, mida kuulan autos nii, et läbi ei skipi. Väga mõnna tantsumuusika just autos kuulamiseks.