Peeter Vähi Kaupo Kikkas

Peeter Vähi räägib oma muusikavalikust nii: "Ettepanek koostada Päevalehe Kultuuribiidi top ten tuli otsekui järjeks paari päeva tagustele muusikavalikutele, mida pidin tegema 14. juulil festivali Klaaspärlimäng raames toimuva kontserdi Tartu Top Ten tarbeks. Erinevatel eluperioodidel on minu kui muusiku tähelepanu koondunud teineteisest üsna kaugel olevatele muusikasuundadele – klassikale, orientaalsele etnole, samuti popile-rokile. Siinkohal ei tahaks välja jätta neist midagi, samas valitseb oht, et tulemuseks on stiilide segapudru. Ent teeme katset..."

Pink Floyd. Shine On You Crazy Diamond
Alustaks proge-roki suurkujudest. YouTube’is üle 50 miljoni kliki kogunud „Shine On You Crazy Diamond“ oma pika aeglase sissejuhatusega toimib ühtviisi nii teadvusele kui alateadvusele. Vaid neljast noodist (Si-bemoll – Fa – Sol – Mi) koosnev David Gilmouri kitarrimotiiv on geniaalne. Kunagi kasutasin seda teemajuppi tsitaadina oma teoses „Pastoral of Computerized World“.

Beethoven. Sümfoonia nr 5 akustilisele kitarrile
Ja veel üks neljast noodist koosnev geniaalne teema, mis kujutab justkui saatuse koputust uksele, mille järgi on teost hakatud nimetama Saatusesümfooniaks. Sel korral ei hakkaks siiski pakkuma kuulamiseks enam kui pool tundi kestvat suurteost, vaid selle lühikest ülivirtuoosset „kokkuvõtet“ Marcin Patrzaleki esituses.

Händel. Passacaglia. Mari & Håkon Samuelsen
Veel hiljaaegu eksisteeris Norras tippvirtuoosidest koosnev imepärane viiuli-tšello duo – õde ja vend Samuelsenid. Kristjan Järvi vahendusel nad käisid ka korra Eestis, mängisid koos Klaaspärlimäng Sinfoniettaga Tallinn Music Week’il. Mul oli nendega mitmeid loomingulisi plaane, praegugi vedeleb kusagil sahtlipõhjas Samuelsenite tellimusel alustatud kontsert viiulile, tšellole ja orkestrile. Vedeleb, alustatud? Miks mitte lõpetatud? Aga seepärast, et Håkon teatas hiljuti tšellomängust loobumisest, isegi pilli müüs ära. Uskumatu... parimas eas, tippvormis, tõusmas muusikukarjääri kõrgeimatele redelipulkadele. Mis küll sunnib inimesi nõnda „ära pöörama“?

Vaalade laul koos sümfooniaorkestriga
Hardi Volmer lauluhääl annab teada „Ei midagi erilist“, ent siin on vastupidi, midagi väga erilist...

Tina Turner. Sarvesham Svastir Bhavatu (Peace Mantra)
On muusikuid, kes jäävad nooruses valitud stiili juurde oma loometee lõpuni. On ka imepäraseid suunamuutjaid, näiteks Igor Stravinski ja Arvo Pärt. Stiilimurrangu mõttes ei jää nimetatutest maha Tina Turner. Pöördimine rhythm & blusesi ja souli radadelt kommertsiaalsema roki ja popi poole näis olevat loogilise arengu tulemus. Ent mis toimub nüüd: budistlikud mantrad ja mega-meditatsioonid. „Nam Myoho Renge Kyo“, „Lotus Sutra / Purity of Mind“... kõik kestusega üle kahe tunni! Mõne lühema siiski leidsin.

Nusrat Fateh Ali Khan. Mustt Mustt
Islami maailma üks ekstaatilisemaid muusikastiile on qawwali, mis on eriti populaarne Pakistanis. Selle laulustiili üks kõige legendaarsemaid esindajaid oli muidugi Nusrat Fateh Ali Khan. Tahtsime kunagi teda kutsuda esinema Oriendi festivalile, ent jäime kutsega hiljaks. Ta jõudis enne lahkuda.

Cage. 4’33’’
Ei mäleta, kes on öelnud, et „kõige kaunimad kohad on muusikas pausid“ ehk vaikus. Ameerika helilooja, muusikateoreetik ja -filosoof John Cage pole ehk lähtunud soovist luua eriti kaunist muusikat, ent ometi on „komponeerinud“ legendaarse, mõneti skandaalse teose 4’33’’, mis koosnebki üksnes vaikusest ning mille pealkiri tähistab kestust. Algsest klaveripalast on tehtud hulk arranžeeringuid, nautigem ühte neist.

Pärt. Aliinale
Oleksin ülekohtune oma heade kolleegide suhtes, kui tänaste muusikaeelistuste hulgas poleks ühtegi Eesti helilooja teost. Paraku ulatuslikud suurvormid ei taha hästi Kultuuribiidi formaati sobituda, seepärast Arvo Pärdilt üks miniatuur, mis oma kestuselt jääb alla isegi Eurovisiooni standarditele. Meenub, et aasta oli siis 2011, mil salvestasime Arvoga tollasele Rooma paavstile Benedictus XVI’le kingituseks laulu „Vater unser“. Kui see oli salvestatud, palusin Arvot, kas ta oleks nõus mängima veel ühe loo – „Für Alina“. Selles esituses oli enam siirust ja lummust, kui suurte ja kuulsate pianistide interpretatsioonides. See oli „päris“. See audiofail on üksnes mu isiklikus arhiivis, seepärast leppigem praegu ühe teise esitusega, mis mõistagi on samuti nauditav.

Tormis. Raua needmine. Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Kahel viimasel aastal on mul olnud mitmeid kokkupuuteid Siberi šamaanidega. Kuigi nende rituaalid sisaldavad trummi- ja parmupillimängu, laulu ja tantsu, on need kokku siiski midagi märksa enamat kui muusika ja vaatemäng. Neis maagilistes loitsudes sisaldub ürgne vägi. Kuid meil on oma „šamaan-helilooja“ – Veljo Tormis, ka tema muusikas, iseäranis „Raua needmises“ sisaldub seesama ürgne jõud. Just praegu lisasin like’i ühele ammusele videole YouTube’is ning olgu see ühtlasi kummarduseks meie hulgast lahkunud Veljole, kellega on olnud palju viljakaid koostöid.

Mozart. Võluflööt. Elina Nechayeva
Lõpetuseks püüan end häälestada järgmisel nädalal startivale Klaaspärlimängule. Avakontserdil astub publiku ette äsja hiilgava tähelennu teinud koloratuursopran Elina Nechayeva, kes suudab ülikõrges registris noote esitada imekspandava kergusega. Oleksin tahtud esitleda Mozarti-Adami soprani ja flöödi duetti „Ah! vous dirai-je maman“, paraku Elina esituses seda pole veel jõutud salvestada. Selle asemel Mozarti aaria „Der Hölle Rahe“ ooperist „Võluflööt“.