Marleen Muhuste

Gram-Of-Fun on kuueliikmeline kollektiiv, kuhu kuuluvad Kristel Aaslaid, Jaan Jaago, Martin "Muudu" Kuut, Kostja Tsõbulevski, Raul Ojamaa ja Dr. PhilGood. Nende singel "Melancholy" on striimitav kõikidel voogedastusplatvormidel. Ent lisaks sellele soovitame sel nädalal kuulata Kostja Tsõbulevski muusikavalikut.

Kostja ütleb valiku kohta järgnevat:

Mul on muusikaga nö love-hate suhe. On hetki, kus ma teda väga vajan, kas siis kõnetamaks mingit vaibi või rahuldamaks mingite helimaastike avastamise vajadust. Teinekord on jällegi nii, kus ma teda ei kannata, olgu ta nii hea, kui on. Sellistel hetkedel sooviks lihtsat vaikust – nö olustiku vaikust – et anda ruumi oma mõtetele ja tekitada teatud tühjus, mida siis omakorda täita uue vajadusega musa järele. See kõik tähendab, et musa avastamise perioodid vahelduvad selle suhtes täieliku apaatsusega. Ilmselt on see normaalne yin ja yang.

On aga muusikat, mille juurde naasemiseks on täiuslikud hetked. Ja kuna hetkel on akna taga sügis, siis mõtlesingi, et tooks välja mõned palad või plaadid, mille juurde vähemalt korra aastas naasen ja seda enamasti just sügis-talv perioodil. Ilmselt seetõttu, et see periood on ka muust aastaringist veidi melanhoolsem, mis koondab mõtteid iseendasse, sunnib analüüsima minevikku ja olevikku ning paneb unistama tulevikku. Sügis ja eriti selle algus on alati olnud minu jaoks oluline murdeosa aastaringis, mida paljud võibolla ootavad aastavahetuselt. Just siis on elus mingi teatud ärevus. Seega just sügisemusa on jäänud aastate kaupa tiirlema ning kindlas ajas oma koha taas leidnud.

Lood ei ole paremuse järjekorras, vaid nii, kuidas meelde tuleb.

Esbjörn Svennson Trio - Tuesday Wonderland

Minu jaoks üks täiuslikemaid sügise kompositsioone, samuti aga ka üks täiuslikke jazz trio seadeid. Ideaalne aranžeering, kus millestki ei tunne puudust ja samas midagi ei ole liigset. Loo kulgemine ja nootide sadu on nagu langevad lehed ja muusikaline keerutamine nagu tuul, mis neid samu lehti ikka ja jälle õhku tõstab. Klaveri vormiliselt loomulik avanemine ja sulgumine kõnetakski justkui unistuse ja nostalgia puhangute vaheldumist enese sisse vaatamisega. Täiuslik pingete loomine ja sellest lahti laskmine ehk vormi kulgemisest üks ideaalne näide. Põhjamaiselt karge helikeel, kus on palju sagimist ja samas justkui miski pole oluline. Külmavärinad praktiliselt alati.

Bon Iver - 666

Bon Iveri albumid on alati olnud minu sügismusa. Iga aasta, kui mets hakkab värviliseks minema ja sõidan linnast mööda Peterburi maantet Lahemaa suunas, siis just Bon Iver kõnetab seda hetke kõige paremini. Tuleb tunnistada, et praegugi seda teksti kirjutades ja kuulates taustal lugu, tulevad külmavärinad peale ja ka silm läheb kergelt märjaks. Ma ei oska selgitada miks nii on, aga midagi selles loos on just sellist, mis mõjub lausa füüsiliselt. Iga kord, kui ilmub Bon Iver’i album, on see minu jaoks muusikaline sündmus ja võib kindlalt öelda, et repeat nupu kuritarvitamine. Minu kuueaastane poeg mainib peaaegu alati, et just see on tema lemmik muusika.

Smashing Pumpkins - Stand Inside Your Love (Maschina / The Maschine Of God album)

Oeh, kui ma Maschina / The Maschine Of God albumi paar aastat peale selle ilmumist avastasin (aasta ilmselt 2002), oli see vaieldamatult kõige enam AA patareisid kulutanud plaat minu Walkmanis. Aga selle loo tekst kui palju armuvalu ja õnne on selle loo taustal kogetud. Ilmselt üks enim minu muusikalist käekirja mõjutajanud palasid. Nostalgilise kõlaga salmi kitarr ja loo minek, kus refrään viib nö füüsilisest elust kuhugi järgmistele tasanditele, kus on miskit suuremat, midagi enamat, midagi müstilisemat, mida ka kõige suuremad filosoofid püüavad dešifreerida.

Miles Davis - Blue in Green

Klassika. Avastasin selle loo tänu Otsakoolile Kind Of Blue pealt. Kompositsioonis täpselt nii palju, kui vaja ja ei enamat. Mul alati ilmub silme ette Vabaduse Väljaku sügiseselt pime, kuid tuulevaikne Pärnu maantee, kus inimeste elud vaaruvad justkui loomulikku radapidi kuhugi ikka edasi ja tagasi. Selles loos on mingi teatud olmeline rahu ja Miles’i eluterve vaoshoitus selle raja peal sätib meeleolu täpselt õigele kohale ja tõlgendab olustikku täpselt selliseks nagu see justkui peakski olema.

Zero 7 - Simple Things (album)

Taasavastasin selle plaadi selle aasta suve teises pooles maal lõkke ääres istudes ja tähti imetledes. Olin enam, kui kümneks aastaks selle plaadi ära unustanud. Loo viiulid ja taktimõõt kõnetab väga mõnusalt seda sügist rahu ja tähistaeva ilu, mida me linnas olles märkame kahjuks väga harva.

Radiohead - In Rainbows (album)

Võib öelda, et see on läbi aegade üks lemmikutest. Just selle plaadiga tekkis mul Radioheadiga klikk. Lisasin siia küll live versiooni, aga ainult sellepärast, et vahelduseks oleks mõnus vaadata, kuidas inimesed omavahel hubases stuudio olustikus musitseerivad. Albumi versioon on muidugi veidi õhulisem ja kihilisem. Huvitaval kombel on mul just selle looga tekkinud nö füüsikaline avastus või kogemus muusika energeetilise voolu ja lõkke (õigemini tule) kuumuse temperatuuri kooskõlaga. Ilmselt ei unusta seda hetke iial. Ja see on üks neist saundidest, mis vinüüli peal kõlab oluliselt hubasemalt. Külmavärinad jällegi.

Jeff Buckley - Grace (album)

Võib jällegi öelda, et see album aegade üks lemmik. Lisasin live-versiooni loost “Hallelujah”, kuna selles on minu jaoks just see õige sügisene intiimsus. Jeff Buckley oli vaieldamatu geenius inspireerides oma lühikese elutööga ilmselt väga suurt osa maailma muusikutest. Video lõpu “Wow, great” on selle kohta liigagi pehmelt öeldud. Igatahes tundub see plaat siiani üsna uskumatu ja nii mõnegi koha peal on külmavärinad praktiliselt igal korral garanteeritud.

Beck - Morning Phase (album)

Minu jaoks on esmaspäev tihti mõjunud justkui pühapäevana. Ilmselt muusiku elu režiimi tõttu tundub nädal veidi nihkes olema ja just selles loos on madala päikese ja unise esmaspäeva teatud hubasus. Täiuslik õhuline unisus.

Half Moon Run - Call Me In The Afternoon

Kuna mulle meeldib sügiseti metsas hulkuda, siis selle loo minek ja helikeel kõnetab väga hästi sellist vabastavat tunnet, kui pääsed argielust põgemenema kuhugi omaette kohta. Kui see plaat ilmus (2012), siis repeat-nupp oli ilmselt kinni kiilunud. Loo kitarri lõpukäik ja selle saund tekitab samuti pea iga kord külmavärinaid. Lihtne, aga kontekstis vägagi mõjuv.

Fleetwood Mac - Dreams

See lugu tõlgendab minu jaoks ideaalselt vananaiste suve. Jällegi klassika ja peaks ütlema, et üks lemmikuim trummide saund. Hea näide ajatust musast. Kuulsin just, et see lugu lööb tänapäeval uuesti laineid, kuna noored on loo TikTok’is avastanud nii et isegi Stevie Nicks lõi endale seal konto.

Selline see valik siin hetkel kujunes võibolla veidi melanhoolsem. Eks neid lugusi ja plaate on läbi aegade jäänud teisigi, mida oleks olnud aus siin ära märkida, kuid teie aja säästmiseks ehk juba mõni teine kord. Olge terved ja püüdkem nautida sügist. Tšau.