1) Curtis Mayfield - Stare And Stare
Mayfield on geenius. Garanteeritud külmavärinad. Minu arust parim lugu üldse, mis bussiga sõitmisest räägib. Kahju, et ma viimasel ajal enam eriti bussiga ei sõida, aga mulle meeldib vahtida inimesi, jälgida, kuidas keegi mõtleb, kuidas keegi ennast ülal peab, kuidas inimesed on väikses ruumis kõik koos ja samas täiesti omaette...

2) Toshio Matsuura Group - I Am The Black Gold Of The Sun
Ilmselt läbi aegade üks mu lemmikuimaid lugusid on see sama lugu Rotary Connectioni esituses. Avastasin käesoleva variandi alles hiljuti ja sain mingisuguse muusikalise ümbermaailmareisi osaliseks. Retk käis mööda tuttavaid radu, aga iga kurvi ja käänaku taga ootas mingi uus ja huvitav nüanss. Toshio Matsuura Group’i album “Loveplaydance” on puhas kuld. Otse päikesest.

3) Karen O & Danger Mouse - Woman
Segu 60ndate prantsuse romantikast, 90ndate trip-hopist ja Motowni klassikast. Kui panna kokku garaažirokkar ja hip-hop produtsent siis igav juba ei hakka. Karen O vokaal on alati olnud koheselt äratuntav ja omanäoline ning selle nõidusliku, transsiviiva tiksumise saatel mõjub ta eriti jõuliselt ja vahetult. See on üks nendest lugudest, mis mängib edasi ka siis kui lugu on läbi saanud.

4) Drugdealer - Fools
Vähem kui nädal aega tagasi ilmunud albumilt “Raw Honey” pärineb see pehmelt kulgev jahtrokikas. Oma laisa, kergelt humoorika tunnetusega mõjub ta nagu mahe suvetuul, mis viib meid tagasi 70ndatesse. Ülimalt mõnus, positiivne vibe ja samas klišeelikult sotsiaalse alatooniga “tänava” teemaline sõnum teevad sellest ideaalse suvehiti minu jaoks. Ta ei nõua minult midagi, ta lihtsalt on. PS! Vaadake selle loo videot ja tunnistage ühte lahedaimat trummibreiki üldse! Üleõla!

5) White Denim - Hallelujah Strike Gold
Värskelt ilmunud plaadi “Side Effects” üks lahedamaid lugusid. Nende muusikas on väga huvitavalt põimunud nende kodukoha Texase kantrilik rokk ühte souli, bluesi, jazzi ja fusioniga. Kui sulle meeldib The Black Keys, aga tahaks rohkem mängulisust ja psühhedeeliat siis see bänd on sulle nagu valatud!

6) Judith Hill - The Pepper Club
Mõned päevad tagasi Jazzkaarel üles astunud laulja avastasin ma ükspäev Anne Ermi intervjuud raadiost kuulates, kus mängiti ka seda lugu. Ilmselgelt kumab siit läbi lauljatari varasem koostöö muuseas ka Prince’iga. Ja see võnkuv, kergel lohisev funk paneb mõnutundest hambaid kiristama. Väga tugev, täpne, fokusseeritud vokaal. Super naine!

7) Khun Narin Electric Phin Band - Lai Sing
Tegemist on ühe Tai tänavabändiga, kes nüüdseks on andnud mitu hinnatud albumit välja ja mänginud ka näiteks Roskilde festivalil. Põhimõtteliselt tegutseb see bänd niimoodi, et neil on üks suur käru, mille peal on võimendid ja kõlarid jms helitehnika ning peaaegu kõik bändiliikmed on ühendatud sellega. Klassikaline trummikomplekt on justkui dekonstrueeritud ja jaotatud paari tüübi peale. Sellest tekivad väga põnevad rütmilised struktuurid ning nii biidid kui ka üldine tunnetus on üsnagi läänelike mõjutustega, kuid lugusid jutustavad ikkagi Tai traditsionaalsed meloodilised järgnevused.

8) Little Simz - Selfish feat. Cleo Sol
Parim trummisaund üle pika aja! See monotoonne rütm hoiab selle loo hõljuvana, tekitades unistuse utoopilisest hedonistlikust maailmast. Sellele vist viitab ka loo nimi. Aga seda lugu kuulates on tõepoolest selline tunne nagu pidu ei tahakski lõppeda. See on see moment kui keha enam allu kontrollile, aga magama ka ei taha veel minna.

9) Googoosh - Talagh
Ükskord sattusin ma ühel ööl Londonis Türgi linnaossa. Kõik see melu, kõik need värvid, lõhnad, helid jätsid minusse nii tugeva mulje, et alati kui ma kuulen Türgi, Araabia või Lähis-Ida muusikat siis miski minus lülitub sisse, ma aktiviseerun. Siin on midagi apokalüptilist, iidset, minevikku ja tulevikku ühendavat. Peale selle on see kaunis Pärsia lauljanna laval olnud praeguseks juba üle 60 aasta! Ma ei saa sõnagi aru, millest ta laulab, aga ma vaatasin järgi, et see lugu räägib lahutusest ning tõepoolest kumab siit läbi naiselik meeleheide ja vabaks laulmise iha.

10) Cannonball Adderley - Why (Am I Treated So Bad)
Cannonball Adderley ilmselt tutvustamist ei vaja, aga selle loo peale sattusin ükspäev autoga sõites ja ma pidin reaalselt seisma jääma, et see lõpuni kuulata ja, et sellest maksimaalne nauding saada. Sest see lugu ronib ja ronib peale, ta aina kaevab sügavamale ja sügavamale. See on nagu suur paks, rasvane, aeglane tornaado, mis sõidab sust üle. Suur kummardus Weather Reporti eelselele Joe Zawinulile, kes siin loos jutustab läbi elektriklaveri oma isikliku loo täiesti ausalt ja keerutamata.