Martin Ahven

"Ma ei osanud pandeemia ajal iseendaga midagi targemat peale hakata kui et üles tähendada minu ümber ja minu sees toimuvat. Lendasin Eestist Rootsi teadmisega, et minu üks lähedane noor inimene võib olla koroonaviirusega nakatunud. Olin segaduses ja tegelikult nagu me kõik üle maailma – suures teadmatuses," võtab Mikko oma raamatu lühidalt kokku.

Marianne Mikko ütleb oma muusikavaliku kohta nii: "Olen läbi aegade olnud melomaan. Keskkoolis oli mul päris tore fonoteek lintidest, mida suures jaos lindistas Pärnus koolivend Küllo Arjakas alias Mike Oldfield 70ndatel althõlma Eestisse toodud vinüülidelt. Mu lindikogu koosnes pigem hard rock’ist kui mingist ninnu-nännu Duo Baccara laadi popist. Aegade jooksul olen rohkem aega pühenanud jazz’i kuulamisele. Feministina armastan kuulata, mis on mu suguõdede sõnum".

Pink Floyd on number üks mu noorusajast. Eriti muidugi "Time" kultusplaadilt "Dark Side of the Moon". Kasutasin "Time’i" komponendina ka oma tollases luulekavas. Kuulan Pink Floyd’i ka täna suure kaasaelamisega. Mu meelest on Gilmour’i ja Waters’i puhul tegemist geeniusepaariga, kes paraku hilisemas elus pöörasid teineteisele selja. Kahju, väga kahju.

Aretha Franklin - soul’i kuninganna "Amazing Grace" kontsertfilm. Vaatasin seda Sydney Pollack’i ja Alan Elliott’i vapustavat kontsertfilmi oma koroonapäevikut “Kroon kuningriigis” kirjutades. Tänagi tunnen külmavärinaid seljal, kui meenutan toda 1972. aasta kontsertsalvestust Los Angelesis. Aretha Franklin leidis koha veelgi sügavamal mu hinges.

Tina Turner on mu vaieldamatu lemmik. Tema "The Best" aitab üle saada nõrkushetkedest. Turner’i tohutu jõud haarab mind alati ja halb tuju kaob kui tina tuhka. Mõistagi olin fännina tema Tallinna Lauluväljakul kontserdil aastatuhande alguses. Teades, kuidas ta esimene mees Tinaga vägivallatses, olen veelgi enam võlutud Turner’i lauludest. Võimas naine!

Pat Metheny "Last Train Home" on lugu, mis lihtsalt peab kõlama autos. Pikka maad sõites liigub aeg tõepoolest kiiremini ja tee tundubki lühem kui seda suurepärast muusikat kuulata. On juhtunud ka nii, et olen seda lugu korda viis ühtejärgi kuulanud. Ka liiklusummikus on "Last Train Home" väärt kaaslane.

Arvo Pärdi "Für Alina" meeldis mulle aastate eest ja meeldib jätkuvalt. Diskreetne ja õhuline. Teeb olemise talumatult kergeks. "Für Alina’t" kuulates tekib tõesti tunne, et kõik on elus võimalik. Peab ainult meeled hoidma avatud.

Annie Lennox’i puhul olen vaimustuses kõigest, mida ta ette võtab. Mulle meeldivad ta sooloplaadid rohkem kui see aeg, mil ta oli Eurythmics’i solisti rollis. Lennox on andekas mitmekülgne muusik. Videoklippides tuleb esile ka tema näitlejameisterlikkus. Poliitilise närviga. Tema album "Diva" mängib olulist rolli minu elus. Kui tunnen end ebakindlana, siis "Precious" aitab alati. Kui avaneks võimalus, siis vestleks meeleldi Annie Lennox’iga.

Led Zeppelin "IV" tuleb mängu, kui tahaks maailmale selga pöörata. Pööraselt tugev LP. Sisenduslik. Iseendasse usku süstiv. "Taevatrepp" muidugi number üks sellelt albumilt. Teinekord keeran Led Zeppelin’i muusika põhja ja röögin sõnu kaasa. Ei häbene tunnistada, et see ongi katarsis.

Paul Simon’i "Graceland" nii loona kui ka kogu album meeldib mulle. Vaimustun ikka ja jälle albumi lõuna-aafriklaste bändist Ladysmith Black Mambazo’st. Olen Paul Simon’iga üks kord elus kohtunud ja vestelnud. See juhtus Praha lennujaamas pärast Tšehhi valimisi 1990ndate alguses. Simon oli väga huvitatud Eesti olukorrast, nii et pigem juhtiski vestlust tema.

Sven Grünbergi 1993.aasta album "Milarepa laulud" on mu viimaste nädalate lemmik. Kui plaat omal ajal ilmus, ei märganud ma seda. Täna, lugedes Patrick Frenchi raamatut "Tibet, Tibet" jõudis see meditatiivne album täie selgusega minuni. Olen Grünbergi Milarepa lugusid kerinud edasi ja tagasi - lummav. Soovitan kõigile, kel aega mõtiskleda.

Kaisa Ling Thing “Sa peksa mind, mees!” on see laul, mis alati tōstab tuju. Ülevõlli ja otse kümnesse. Relvituks tegev naistehümn.