Oma muusikavaliku kohta ütleb Andres Keil nii:
Emiliana Torrini „Jungle Drum“
Islandlanna „Jungle Drum“ on mõnus kiire sutsakas enne teist hommikukohvi, kevadhommikul eriti, kui paike paistab, isiklik masin on enamvähem käivitunud aga tahaks veel kerget sutsakat, et hüpakutega päevateekonda kanduda. Ta laulab lustiga, eks vast sellepärast, et muidu on ikkagi eelkõige ballaadimeister, kelle „Gollum’s song“, jah, sellest filmist, mis arvategi, sobib päeva lõpetama…

Jefferson Airplane „White rabbit“
Jah. See, et see lugu ebamaise majesteetlikkusega pähe krutib, pole üllatus, nagu ehk ka põhjus, miks – vaadake aastat ja plaadinime, kust lugu pärit. 1967 ja Surrealistic Pillow. Aga mis mulle eriti meeldib, on, muidugi, lõpp. See lugu lõppeb lõppemata, lõpeb avarusse, minekusse. Nagu iga tee. Ja kui tupikumärk ka on, siis kurvi taga.

„Aqarius“ (hipi)muusikalist „Hair“
Imtro, majesteetlik astroloogiliskosmoloogiline maailmaavamine. Veidi loll, ülespuhutud, pateetiline, küllane, aga väga teotahteline. Nagu iga mõtlev inimkutsikas nii umbes kahekümneselt. Kus maailm kõlab avarama ja paljulubavamana kui hiljem oma pettumiste trotsiks tunnistada tahaks. Ning seepärast just, see on vaimuseis millesse võiks ennast ikka jälle lülitada.

Def Räädu „Kuningas ei eksi“
Mõni asi on nii veider, et läheb kogu aeg meelest ära. Näiteks see, et Jaak Madisson on europarlamendi saadik. Jaak Madisson! Kamoon! Minge koju, ärge jamage! No ja siis ma kuulan seda lugu ja mõtlen, et praegu veel võib igasugu asju mõtelda ja ütelda. Praegu. Veel. Võib. Praegu… Veel…

Anna Kaneelina „Thunder“
Puhas ja võimas. Vääramatu jõu määratlematu litakas. Üks elektrood vasakule, teine paremale meelekohale ja tuld, nagu äike olema peab. Ning meel on karge ja õhk on jälle läbipaistev.

The Universe Inside „The Regulator“
Kakskümmend minutit tõusvat ja järjest täidetumat tiksu. Suuresõnaliselt – see lugu on elu mudel. Vaikselt, rahulikult, etteaimatavalt algavasse teekonda on omad käigud pununud regulaator. Kuni üks hetk ei saa sa enam aru, mis toimub. Kihistusi laotakse üksteise peale, ühest silmusest väljud, tekk langeb peale, saad vabasse vette, sikutab keegi varbast tagasi, varvas kammitsas, kinni, kahmis konna ujuda. Kontroll ei ole sinu käes enam ammu.

Black Sabbath „End of the Beginning“
Ükskord olen ma päriselt vana mees. Ja käin kepiga. Siis ma lasen ennast ülikooli ühiselamu ette sõidutada, näiteks valge universaalkerega autoga, panen volüümi põhja. Ja mängin oma kepiga õhukitarri. Üliõpilased lähevad mööda ja vaatavad nagu lollakat. Aga ma olen targem kui nemad. Samas mitte nii tark, et seda neile ninaalla hõõrumata jätta.

Wooden Shjips „Everybody Knows“
Kui minu jaoks on olemas lebamisemuusika, siis on see Wooden Shjips. Üks mu hea süber seda mulle ka lebades tutvustas. Bussisõidu, lennukimuusika. See, mille paned heades klappidest kõvasti ja siis silmad kinni. Ta laseb sul kanduda, poolunne, ja tuletab naast aegajalt mõne käigu või vinjetiga meelde. Muusika millega lasta alateadvusel töötada, muusika mitteteadlikuks mõttetegevuseks.

Flying Lotus „Nose Art“
See on selleks puhuks, kui sa arvad, et praegu ei peaks väga mõnus olema olla. Või võiks olla kuidagi teistmoodi olla. Kui on vaja välist mõjutajat, ergutajat, rütmist väljalööjat. Siis see. Tarvitada ettevaatusega, volüüminupukontroll omal vastutusel.

Vaalahääled
Jah, tõepoolest. Ma uinun aegajal vaalahäälte saatel. Või koristan. Vaatasin seriaali „Sex education“ ja seal – ihhihhii ja ahhahhaaa – poisspeategelane jäi pruuttegelasele vaalahäälteplaadiga vahele. Ja siis mul tuli meelde, et kui ma olin väike poiss, siis oli majas NG vahelt pehme vaalahäälteplaat. Oli lahe siis, on nüüd. Ja ausalt, me ei mõtle, et millest nemad küll omavahel räägivad. Kuigi vahel nõuab see pingutust.