KULTUURIBIIT | Tšellist Theodor Singi playlist
Täna selekteerib kultuuribiidi rubriigis muusikat auhinnatud tšellist Theodor Sink, kes on tuntud solisti, kammermuusiku ja esindusorkestri ERSO tšellorühma kontsertmeistrina. Peagi näeb teda koos Peedu Kassiga esinemas Jazzkaarel.
Muusika on Theodori elus olnud olulisel kohal juba lapsepõlvest peale – 7-aastasena suundus ta Tallinna Muusikakooli tšellot õppima, edasi järgnesid õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Sibeliuse Akadeemias. Täna hinnataksegi tšellisti tema sooja helikeele ja naturaalse muusikalise väljendusrikkuse tõttu. Nii on ta mänginud Tallinna Kammerorkestri, Põhjamaade Sümfooniaorkestri ja Eesti Festivaliorkestri koosseisus ning pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia aastal 2017.
Theodor Sink ja Peedu Kass esinevad festivalil Jazzkaar 10. oktoobril Fotografiska Tallinnas. Duo lubab kostitada kuulajaid kaasahaaravalt kirgliku esinemisega, muusikute väljakutsuvast repertuaarist leiab heliloomingut autoritelt nagu Ryuichi Sakamoto, Raul Sööt, Erki Pärnoja ja Peedu Kass.
Noisia “Sunhammer” feat. Amon Tobin
Brasiilia päritolu elektroonilise muusika üks lipulaevu Amon Tobin on mu vaieldamatu lemmik olnud juba üle kümne aasta ning ei ole end siiani minu jaoks ammendanud. Ta muusika räägib veidratest asjadest, mis toa pimedamates nurkades aset hakkavad leidma, niipea kui selja pöörad. Kui liita sellele peatamatu ja jõuline Noisia, on tulemuseks "Sunhammer" – retk teise aega ja dimensiooni.
Flying Lotus “Hunger” (feat. Niki Randa)
Flying Lotus kõnnib elektroonilises muusikas täiesti enda rada, kesk kosmilisi värve ja ennenägematuid elusorganisme. Kui ta muusikat kuidagi kirjeldada, siis "elus" olekski kõige õigem sõna. Seda ka antud loos "Hunger" Niki Randaga, mis vähemalt mind viib iga kord mingile psühhedeelsele audiotripile, kust ei tahaks kunagi väljuda.
Scott Walker “It´s Raining Today”
On inimesi, kelle puhul tundub, et nad on hoiavad endas elu suuremat saladust ning seda kurva muigega kõikjal endaga kaasas kannavad. Scott Walker oli kindlasti üks neist. Oma ajast ees ning täiesti üksi, nagu ajaränduritele tavaks. Sõna otseses mõttes ideaalne lugu vihmasteks päevadeks.
Dj Krush feat. Mos Def “Shinjiro” (Harsh Remix)
Tokyos sündinud Jaapani muusikut Dj Krushi võib nimetada Hip-hop muusika ning sämplimise isaks. Koolist kukkus ta varakult välja, liitus Yakuzaga ning leides ühel päeval enda laualt paberisse mähitud sõrme (hiljem avastades, et viimane kuulus ta sõbrale), astus ta sealt välja, minetas kuritegevuse enda elust ning hakkas muusikaga tegelema. Kui see pole badass saamislugu, siis ma ei tea mida badass üldse tähendama peaks.
Antud lugu on täiesti reserveeritud pingelisemateks hetkedeks, mil tunned, et pead suuteline olema kasvõi peaga läbi telliskiviseina jooksma.
Amon Tobin “Bloodstone”
Tobini meisterlik miksimine ja produtseerimiskunst vajavad kindlasti toonitamist, seetõttu pidin lisama loo, mis ta laiahaardelist muusikakäsitlust paremini ilmestab. "Bloodstone" sündis koostöös kuulsa Kronos Quartetiga ning on hea näide sellest, kuidas elektrooniline ning akustiline muusika saavad üksteist "ära söömata" koeksisteerida. Tulemus on igal juhul väga maitsekas.
Portishead “Humming”
Hitchcocki vaib, habras, pool-amatöörlik vokaal ja tüse biit teevad sellest loost täiesti võimatu kunstiteose. Teosena on see minu jaoks sünonüümiks ühepäevaliblikaga, kes enda saatust teab - ühtelugu kurb ja ilus. "Humming" saadab mind tihti, kui sügiseti jalutama lähen.
Tipper “Cinder Cone”
Lisaks Tobinile leidub mu muusikariiulil ruumi ka ühele elektroonilise muusika täielikule virtuoosile - Dave Tipperile.
Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kuidas ta oma saunde toodab ja võib-olla seda suurem nauding ongi midagi nii müstilist kuulata. Puhtad helid = puhas nauding.
The Platters “The Great Pretender”
Otsisin kunagi nalja viluks originaalversiooni loost "Only You" ning sattusin The Plattersi peale. Avastasin, et tegu on ikka väga nunnu koosseisuga ning kuulasin terve portsu nende loomingut(mis suures osas koosnebki hittidest) ning kõrva jäi The Great Pretender oma sõnadega, mis omavad tänapäeva sotsiaalmeediast haaratud ühiskonnas suuremat tähendust, kui kunagi varem.
The Rolling Stones “Play with Fire”
Rolling Stones on osa mu lapsepõlvest ja koos Led Zeppelini ning Black Sabbathiga on kindlasti mulle inimesena teatud sorti "kuju" andnud. Olen alati hinnanud kui osatakse tumedust muusikas stiilselt väljendada ning seda Rolling Stones juba oskab. Eriti väljendub see antud loos, kus altkulmu põrnitsedes ja tasaselt lauldes ollakse ähvardavamad, kui ükski metal-bänd kunagi olnud on.
David Bowie, Massive Attack “Nature Boy”
Armastus on aegumatu teema, mida on läbi ajastute kirjanduses, muusikas ja kunstis nii paljudel viisidel väljendatud, nii et süda võib pahaks minna..
Kuid mõni on osanud sellest teha enda isikliku ja kordumatu rännaku, mida oleks patt kogemata jätta. David Bowie oli kordumatu legend meie kõigi kultuuriloos ja kui tema otsustas armastusest laulda, ei saanudki muudmoodi kui lihtsalt suu ammuli kuulata ja lõpuks veel nõustuda. Massive Attack on andnud loole enda panuse ning tekitanud sürreaalse atmosfääri, läbi mille mõjub Bowie hääl nagu tuletorn udus.
