Kris Evan Säde

Flume - Hyperreal
Kui peaksin valima ühe artisti, keda saaksin ainukesena oma elu lõpuni kuulata, siis see oleks kindlalt Flume. Perfektne näide, et ei pea masstootma mainstream popi, et läbi murda. Ta (Flume – toim.) on rääkinud, et alati tuleb proovida leida viise, kuidas ette antud tööriistu kasutada nii, nagu pole ette nähtud neid kasutada. Ma olen selle moto temalt üle võtnud. Elektroonilise sümfoonia ja perfektse kaose elemendid on tema loomingu kirjeldamiseks ehk parimad. Orgaaniline ja sügav, kuid endiselt massidele meeldiv. Rets!

Netsky - Secret Agent
Esimene DnB (drum and bass muusikastiil– toim.) lugu, mida ma tõsiselt armastama hakkasin. Ma olin kõigest 12- või 13-aastane ega teadnud muusikast ja žanritest väga midagi. Minu jaoks klassifitseerusid Linkin Park, deadmau5 ja Black Eyed Peas kõik pop-rockmuusika maailma. Mingi hetk pidas suurem vend mulle maha loengu ja sealt kasvas mu armastus elektroonilise mussi vastu. Drum and bass oli kuni 18-aastaseks saamiseni kindlalt üks mu lemmikuid stiile ja siiamaani ikka aeg-ajalt komistab mõne korraliku bängeri otsa. Esimest DnB lugu proovisin ise produtseerida 14-aastasena.

Rüfüs Du Sol - Innerbloom
See on üks nendest lugudest, mis tuleb minu juurde iga natukese aja tagant unes tagasi ja siis olen sunnitud seda kõrvaussi jälle pool päeva kuulama. Mega ülesehitusega lugu ja see lõpu kulminatsioon on tõenäoliselt üks parimaid meloodilisi lahendusi, mida ma kuulnud olen. Kindel masterpiece! Tasub ka visata pilk peale nende Joshua Tree laivile. Tund aega live-versioone keset kõrbe ja päikeseloojangut. Epic!

Camelphat & Elderbrook - Cola
Oi, ma oleks uhke kui see lugu oleks enda sulest tulnud. Kindel inspiratsioon mitmeks järgmiseks aastaks. See träkk tuli täpselt sel ajal välja kui mainstream muusika keerles põhiliselt ümber Chainsmokersi ja future bass muusikastiili, mida juba vaikselt põlastama olin hakanud. Korralik allergia tekkis nende maksimalistlikute ja rõvedalt õnnelikkude lugude vastu. Kui „Cola“ ilmus, oli see nii värske. Tuus, kuidas nii väheste elementidega on selline bänger tehtud!

Hybrid Minds - Pretend
Võrratult hästi kirjutatud ja teostatud pala. Sellel lool on minu jaoks väga sentimentaalne väärtus, sest meenutab mulle alati õhtut enne LA-sse kolimist kui sai sõpradega hüvasti jäetud ja ka mõned pisarad poetatud.

Mind on alati hämmastanud, kuidas muusikal on selline võim meie emotsioonide üle. Kuulates mõnd lugu, mis seostub kunagise perioodiga su elust, toob see koheselt tagasi kõik emotsioonid ja tunded, mis sul sel hetkel olid. Just kui saaksid korraks sukelduda samasse hetke ja kogeda kõike seda uuesti läbi. See muudabki muusika minu jaoks niivõrd maagiliseks ning tänu sellele näen ma alati suuremat väärtust lool, mis on ehitatud ümber väga tugeva meloodia.

Tourist - Your Girl
Artist, kelle repertuaarist on põhimõtteliselt võimatu ainult ühte lugu valida. Tourist on kindlalt mind kõige enam mõjutanud artistide TOP3 seas. Suur osa WATEVA meloodilisemast mussist on samuti sealt inspireeritud. Ma olen alati olnud see inimene, kes kuuleb meloodiat 10 korda ja alles siis paneb tähele lüürikat ning Touristi meloodiad on out of this world.

Lane 8 - March of the Forest Cat
See oli tõenäoliselt lugu, mis mind tõeliselt house-muusikasse tõmbas. Pärast selle avastamist sai kogu Lane 8 repertuaar ribadeks kuulatud ja mu muusikamaitse muutus ikka kategooriliselt. Sellised lood, mis on puhtalt ehitatud vaibi ja emotsiooni peale üles, on just sellepärast nii retsid, et igaüks saab neid tõlgedanda nii, nagu heaks arvab. Ei ole lüürikat, mis jutustaks sulle loo armastusest või rikkusest. Sa saad tekitada seosed iseenda eluga ja tänu sellele on see niivõrd personaalne.

Stephan Bodzin - Zulu (Synthapella Version)
See on minu jaoks ebareaalne, kuidas üks lugu, millel pole ei vokaali ega ka biiti, saab kanda endas nii palju emotsiooni. Miski selle loo juures viib mind nii sügavale enda sisse, et seda on isegi raske seletada. Kindlasti tasub vaadata Stephan Bodzini Cercle’i laivi, kus ta teeb Šveitsis kolme kilomeetri kõrgusel mäe otsas seti. Ilus.

Hugo Martin Maasikas

The XX - Intro
The XX’i „Intro“ on minuga käinud kaasas selle väljatulemisest saati ja päris palju ka produktsiooni inspireerinud. Kogu selle loo lihtsus ja võlu on lihtsalt epic minu jaoks, siiamaani kuulan seda vahepeal. Pixies - Where is my mind https://www.youtube.com/watch?v=N3oCS85HvpY Nii kummituslik ja viib mind lihtsalt kuskile mujale. See stseen Fight Clubi lõpus kui majad kukuvad ja see lugu mängib taustaks... võiks öelda, et elumuutev hetk ja võtab kokku mingisuguse emotsiooni, mida niisama sõnadega ei oskagi kirjeldada.

Moses Sumney – Doomed
Westworldis (USA teleseriaal – toim.) just hiljuti kuulsin seda ja ütleks, et üle viie aasta jooksul üks esimesi lugusid, mis tõi pooleks tunniks külmavärinad kehale. Tõeline kunst ja milline hääl! Väga huvitav lüüriline lahendus ka – „Am i vital if my heart is idle?“

Burial – Forgive
Kuidas saab keegi lihtsalt ühe lo-fi loop’iga sind mitmeks minutiks transsi viia? Taasavastasin just hiljuti Buriali kataloogi ja see on vist kõigi aegade lemmik lugu temalt. Kindlasti tasub koos videoga vaadata.

Edu Imbernon & Duologue - Underworld (Tuff City Kids Remix)
Kusjuures, Kris näitas mulle seda lugu. Väga õiges ajahetkes ja see jäi resoneerima minuga. Sellel lool on väga isiklikud ja tugevad mälestused, seega hoian seda endal meeles ja lähedal.

Joji - Yeah Right
Hehehe, see lugu. Komistasin eelmisel või üle-eelmisel aastal selle otsa. Väga tuus, jäi ka resoneerima. Tõenäoliselt lugu, mida ma olen kõige rohkem enda ette, suu kinni kaasa mõmisenud. Lihtne, aga tabav. Ka jällegi paar päris cool’i rida sees.

RY X – Howling
Sellest loost ka üks hea remiks tehtud, aga originaal on ikka hingelähedasem. Selle tüübi hääl, lihtsalt uskumatu. Annaksin vasaku munandi, et endal selline hääl oleks. Täielik kunst.

WATEVA feat. Karl Killing
"Cold Fumes (In Mid-June)"