Kultuuritähestik 2011

Eesti Päevalehe kultuuritoimetus võttis kokku lõppeva kultuuriaasta märksõnad.Tähelepanuväärseid tegusid tehti tänavugi, andmata aru või armu. Kultuuri ei heidutanud majanduse surmalähedus ega poliitika karmus. Teater, kino, kirjandus, muusika, kunst, mood ja disain risti-rästi, võtsime kokku need, mis said tehtud kas halvasti või hästi.

A.
Allan Vainola avaldas mälestusteraamatu „Inventuur”, kirjutas raadiohiti „Rahu ainult rahu” ja andis nii Sõpruse Puiestee kui ka Unenäopüüdjatega välja uue plaadi. Vana on vormis.
Arvo Pärt ehk Eesti ei otsi enam superstaari. Auleegioni orden, Eesti teaduste akadeemia ja Rooma paavsti kultuurinõukogu liikmeks nimetamine on vaid kolm enim kõneainet pakkunud episoodi Arvo Pärdi töövõitudest aastal 2011.
Alfred Vassilkov on parim tõestus dogmale, et pühendumine viib sihile – pärast 25 aastat kõlarite meisterdamist vallutab härra oma seeriaga Estelon ka kõlarimaailma tippe.

B.
Barbara Cartland, Eesti menukirjanik

C.
Chalice mehistub. Möödunud kümnendi räpisensatsioon sai sel suvel maha oma esimese ooperiga „Katuselt”.
„Continuum”. Londonis tudee­riv amatsoon Maria Arusoo tõi kunstihoonesse näitusele „Kontinuum_kunst kui taju” mitmed kõvad tegijad. Peateos oli paljude rõõmuks ja õuduseks Martin Creedi absurdne „The lights going on and off”.

D.
Disainipoisid Londonis ehk aksessuaarikunstnik Oliver Ruuger ja meestemoe looja Kristjan Steinberg vallutasid moepiibleid, lavalaudu ja südameid. Arvestades eesti noorte moetalentide voolu Londonisse, on varsti oodata poistele pealekasvu.

E.
Eesti kunstiakadeemia uus maja on kui müütiline kangelane, kes on kogunud endale hulga tuliseid vastaseid, kuid keda kultuurisõbrad ootavad kui ilmutuslikku messiast. Praegu on kopp maasse löödud.
„Eesti loitsud”, koostaja Mare Kõiva. Kui keegi on sul garaažis auto ära kaetanud või vajab ülemuse süda pehmeks tegemist, siis siit leiab edaspidi abi.
„Eesti romaan” eesti keeles. Prantsusmaal esimest korda avaldatud Katrina Kalda raamat räägib kerglasel toonil dissidentlusest ja sellest, kummal on raskem, kirjanikul või ta tegelasel.
Ene-Liis Semper on multinaine, kes suudab ühe aasta sees peale etendamiste põhuteatris ja Pariisi nooblis Odéonis panna püsti ka suurejoonelise retrospektiivi Kumus. Tema olemisruum on ühtaegu tundlik ja totaalne.
Ene Läkk meelitas näitusega „Uutmoodi” tarbekunsti- ja disainimuuseumi võlvide alla mitusada tõendit, et meie disaineritel on nutti ja nägemust.
Ewert & The Two Dragons on teise albumiga „Good Man Down” tõstnud jala üle Euroopa muusikamaastiku lävepaku ja selle kõrval murdunud end Eesti peavooluraadiossegi. Indie-nelik, mida pole vaja häbeneda.

F.
Festival Positivus – ei saa me läbi Lätita. Kuigi sel suvel toimus Eestis igal nädalavahetusel vähemalt üks muusikafestival, oli üks meie muusikasõprade suursündmus – nagu mullugi – hoopis Lätis mere ja männimetsa ääres toimuv festival oma soliidse rahvusvahelise programmi ja sundimatu õhkkonnaga.

G.
Gunnar Graps sai pioneerist paranähtuseks ja nüüd pühakuks. Kes oleks võinud arvata, et pikalt ajaga mittehaakunud muusiku kuuekümnendaks sünniaastapäevaks lavastab Tartu Uus Teater temast muusikali „Raudmees” ja Jaak Ahelik paneb kokku kolmeplaadilise tribuutkogumiku.

H.
„Hea firma”, Armin Kõomägi. Noore ettevõttega juhtub sama, mis HAL-iga Kubricku „2001: Kosmoseodüsseias” – eneseteadvuse tekkimisel on teistele traagilised tagajärjed.
Head Read, kirjandusfestival – tore algatus, kõvad tegijad, superhea pealkiri. Aga kas keegi teaks, kuidas üritusele hing sisse puhuda?
Helsingi raamatumess. Tundus, et Eesti kaup läks soomlastele peale, olgu tegu Indrek Hargla Melchiori-juttude või Ilvese Evelini ruis-leivaga.

I.
Ilona Martson – ägedam osa vene ja Eesti vene kirjandusest jõuab meieni Martsoni maitsefiltri ja tõlgete kaudu. Ootame pikisilmi eesti keelde tõlgitud Harmsi lastejuttude ilmumist.

J.
Jazzkaare südametuksed muutuvad muusikagurmaani kõrvale aina kuuldamatumaks, üritus vajaks kiiresti reanimeerimist.
Jevgeni Zolotko – skulptor, kes uurib ruumi; esimese Köler Prize’i laureaat. Tartu kaasaegse kunsti bloki huvitavamaid tegijaid.
Jõulutuuri on sel aastal võtnud ette vist kõik lauljad, kelle nimi peaks üldrahvalikult midagigi ütlema.

K.
Kadrioru kunstimuuseum ületas uudisekünnise ning pani maha märke tohutult põhjalikult ettevalmistatud ja ülikuluka näitusega, mis meelitab publikut kahe õhtumaise kunstiloo superstaariga – „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge”.
Karin Paulus ilmutas põhjaliku uurimuse „Tootedisain. Asjad minu elus”, mis on esimene põhjalik disainiajaloo käsitlus eesti autorilt eesti lugejale. Otsige raamatupoodides punast kaant!
Ketlin Bachman-Põldroos sai Kuldnõela unenäoliste muinasjutukleitide eest ja avas enne aastalõppu šiki netipoe www.moesaatkond.ee.
„Kindel linn”, Tiit Aleksejev. Kui ammuses ajas ja kauges kohas käinud vaga verelaskmine ka päris niimoodi ei toimunud, siis igatahes on see hästi välja mõeldud.
Kohmetus klassikute juubelite tähistamisel ehk mida teha, kui ühtäkki on ümmargune sünnipäev nii Aili Vindil, Jüri Arrakul, Valli Lember-Bogatkinal, Raul Meelel kui ka Tiit Pääsukesel? 2011. aastal kadus usk arvumaagiasse ja koos sellega hiiglaslike juubelinäituste traditsioon kunstihoones.
„Kormoranid”, mille lavastasid Andres Maimik ja Rain Tolk, tõi Eesti filmipubliku välja kodumaise filmi letargiast, vedades rahva vaatama rõõmsat lugu.
„Kuidas tappa laulurästikut”, Jürgen Rooste. Roostelikult kurbirooniline ja siiras kogu sisaldab muu hulgas Laine Jänesele pühendatud luuletust!
Kultuurikoda on ühendus, mis loodi sel aastal, viimaks kaunite kunstide ja kultuuri sõnumit paremal moel ühiskonnani. Väljakutse on esitatud. Kas Eesti elu muutub tõesti helgemaks või on tegu veel ühe korporatiivse üksusega järjest korporatiivsemaks muutuvas riigis?
Kultuuripealinn 2011 võib kiruda ja sarjata – kuid tegelikult on imetlusväärne, kuidas meie väike meepotike sai nõnda sõbralikult ja ilma suuremate korruptsiooniskandaalideta jagatud. Jääb vaid loota, et kultuuripealinna raha kadumisel ei kärbu korra õitsele löönud taimed…
„Kuku: mina jään ellu”, dokfilm Arvo Kukumäest, muutus oma teema ja käsitluse poolest nii oluliseks teoseks, et sai endale kinopubliku, mis on täiesti mängufilmi vaatajaskonna suurusjärgus.

L.
Ladyfest lasi naiskultuuril rokkida märtsikuises Tallinnas. Loodame järgmisel aastal jälle näha roosat rusikat välkumas.
Liina Viira jätkas inimkonna hullutamist oma pööraste etnokudumitega ja avas Pikal tänaval butiigi, mille aknal on folkmustrisse rüütatud jalgratas – ainuvõimalik sõiduvahend etnofuturistile.
LIFT11 ehk arhitekt Margit Aule kureeritud linnainstallatsioonide festival pani muu hulgas mõtlema Tallinnale kui poliitilisele ruumile. Et asi puust ja punaseks teha, ehitasid salapärased aktivistid Tauno Kangro „Korstnapühkijale” korstna ümber.
„Lotte ja kuukivi saladus” on meie kaunite kunstide lipulaeva Joonisfilmi järjekordne teos, mis kõnetas lapsi isikupärasel ja hellal moel.

M.
Marco Tasane ehk eesti hüpnagoogilise tantsumuusika isa.
Mõned ketserid leiavad, et ta on sarmikam kui Maria Minerva ja provokatiivsem kui Leonhard Lapin.
Maria Minerva, Inglismaal elav ja kodumaal vähe tuntud lauljatar-laulukirjutaja, on kõneaineks kõigis neis ajakirjades ja blogides, kust hakkajam osa maailma muusikasõpru värskeid leide otsib.
Mihkel Raud on lõppeval aastal olnud jutusaate juht, superstaarisaate kohtunik, Lenna Kuurmaa bändi ja Singer-Vingeri kitarrist, kirjanik, näitekirjanik, karaokelaulja ja kindlasti veel midagi, mis praegu ei meenu.
Muusikaajakirjanikud teavad, mida kiidavad ja mis on maailmamastaabis väärt kraam. Maria Minerva, Ewert Sundja, Iiris Vesiku, Talboti, Metsatöllu, Kosmikute ja teiste rajatagused edulood kinnitavad seda väidet.
Muusikaeksport. MTÜ Eesti Muusika Eksport toetas kevadel esimesi ekspordiprojekte. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu uues koosseisus on ka ekspordispetsialist Juko-Mart Kõlar. Tallinn Music Weeki edulood võtavad ilmet. Maineka ajakirja Wire vahel ilmus Eesti muusika kogumik.
Mutant Disco ehk vabariigi vanim peoseeria saab pai jätkuva kõrgvormi eest. Ja eraldi pai Martin Revi esinema toomise eest.
MÄRZ suri noorelt ja jäi kauniks. Maarin Mürgi ja Ingrid Ruudi juhitud projektiruum Tallinna vanalinnas pandi 2011. aasta lõpus küll kinni, kuid suutis lühikesele elueale vaatamata jätta Tallinna kultuuriruumi nähtava jälje.

N.
Nõunik – kultuuriministeerium võttis ametisse esimese kunstinõuniku, Maria-Kristiina Soomre.

O.
Olga ja Indrek on 21. sajandi Tammsaare tegelased, kes künnavad maarjamaist kunstipõldu jonnaka pühendumisega. Koostöö Temnikova & Kasela galeriiga on eesti kunstnikule parim garantii, et lähiaastatel jõuda kiduralt karjamaalt magusale marjamaale.
Ooper „Kaks pead”. Autorid Timo Steiner ja Maarja Kangro panid pead kokku ja kirjutasid ooperi Nõukogude teadlasest, kes tegeles kahepäiste koerte kokkulõikamisega. Kolm etendust – kes nägi, see nägi. Kui hästi läheb, lavastatakse Nargen-festivali tellimusel valminud teost kunagi uuesti.
Ooper „Parzifal” on lavastus, mis tegi Eestist Wagneri-maa. Lavastuse suuruse taga on mitme jõu koostöö. Estonia teatri orkester esines Arvo Volmeri juhatusel parimast küljest, rahvusvaheline solistide ansambel laulis autori vääriliselt ja Noblessneri valukoja akustika aitas kaasa ooperielamuse sünnile.

P.
„Pulmad” on Draamateatri austuskummardus Vaino Vahingule, kelle aastakümneid sahtlis seisnud näitemäng jõudis lõpuks Ingo Normeti tundlikus lavastuses lavale.
Põhuteater kujunes kohaks, kus mängiti sisutihedat kodu- ja välismaiste teatritükkide kava. Seejuures loodi põhuteatri tarbeks uusi väljapaistvaid teoseid, nagu Kasari-Uusbergi miniooper „Katuselt”.
„Põrgu” eesti keeles. Dante keskaegse reisiraamatusarja esimene osa oli ilmselt aasta olulisim tõlketeos.

R.
Rein Lang. Esimene kultuuriminister, kes ise lendab.
Restoranide nädal tõi no-vembri alguses Tallinna gurmeeköögi parnassilt peaväljakule ja andis võimaluse ka ilma pankrotistumata külastada kohalikke köögikunsti templeid.

S.
Signa osalusteater jõudis lõpuks ka Eestisse ja lavastas etenduse, kus publik pidi pingutama, et ümbritseva kunstreaalsusega sammu pidada.
„Sillamäe passioon”, Andrei Hvostov. Üks aasta paremaid omaelulugusid tuleb sovetiaegsest kolkast, näidates taas, et kirjaniku õnnetus on lugeja õnn.
Skinny teksade võidukäik tegi endiselt kõigist x- ja o-jalgsetest toonekurgi meenutavad i-jalgsed olendid.
Sophie Calle’i hästi korraldatud näitus kunstihoones on hea pai kohalikule kunstnikuegole – me ei olegi nii lootusetu ääremaa, siia on asja ka kunstimaailma praegustel tähtedel.
„Surnuaiavahi tütar” on Katrin Lauri film, mis räägib ühiskonna pahedest kaasatundval moel.

T.
Tallinn Fashion Week näitas oma glamuurseid muskleid ja astus sammu lähemale tõsiselt võetavate moenädalate reale.
Tarmo Luisk tõendas näitusega Rotermanni soolalaos, et pirnid tema peas ja disainitoodetel hõõguvad, intrigeerivad ja pilluvad sädemeid endise hooga.
Tarkade tekstiilide siia toojad Mare Kelpman ja Kärt Ojavee sidusid padjad, kardinad ja vaibad tehisintellektiga. 21. sajandi veimevakk helendab, plingib ja pilgutab silma!
„Three Kingdoms” ja „Karamazovid” on sellel aastal sündinud teatrilavastused, mille sõidud Euroopa esinduslavadele olid teada juba tükk aega enne esietendust. Eesti teater on jõudnud ajajärku, kus temaga teevad võõrad festivalid ja rahastajad kaupa ka tingimusel, et põrsas ostetakse kotis.
Tiina Talumees on kohaliku moeareeni kuldne kuninganna, kes uhke järjekindlusega ja langeva majanduse kiuste suudab korraldada gigantseid spektaakleid, kus pole puudu ei litritest, pärlitest ega fotoaparaadi-välkudest.
Timo Toots – kontrolliühiskonna jälgimisskeemid, teid jälgitakse! Fotograafiks ja IT-spetsialistiks treenitud multimeediakunstnikul, keda avalikkus tunneb eelkõige Kumus näidatud installatsiooni „Memopol” järgi, on sotsiaalne närv ja terav silm.

U.
„Unesnõiduja”, Margus Tamm. Alveri preemia võitja, sügav ja kergesti loetav, tõsine ja muigel.
„Uus Maailm” ehk ühe kodanikualgatuse lugu võeti tänavu kokku dokumentaalfilmiga.

V.
Vabaduse Laul ehk korraldajad tahtsid paremini kui kunagi varem, aga välja kukkus nii nagu ikka ehk kellelegi ei meeldinud.
„Viimane monogaamlane”, Kristiina Ehin. Armastusmuinasjuttude kogu tekitas küsimuse, kas naine peaks ikka kirjutama asjadest, mis on talle olulised. No on ikka küsimus.
Von Krahl ja Genklubi on endiselt eesti sõltumatu roki ja popi peamised kantsid vastavalt Tallinnas ja Tartus. Üle-eestilise esinemiskohtade võrgustiku puudumine jätab arvestatava osa eesti pop- ja rokkmuusikast rahvale endiselt kättesaamatuks.

Õ.
Õpetajate meeleavaldus näitas, et ka maa soolal on oma ootused inimväärsele elule. Rääkimata muudest ühiskonnagruppidest peale selle 1%.
Õhuloss – eesti ehtekunstnike rühmitus, kelle näituse nägemine Tallinnas või Pariisis röövis une kontseptuaalse ilu ihalejatelt.

Ä.
Ämber on koht, kuhu kultuuritegijad teinekord ikka sisse astuvad. Kellel on vähem sõpru, selle ämber koliseb valjemini.

Ö.
„Ööbikut ei tohi reeta” – Rein Marani elutöö kirjanduslik kokkuvõte Alo Lõhmuse sulest. Näide, et elulugu saab ka hästi üles kirjutada.

Ü.
Üllar Saaremäe aitas päästa „100 luulepärli” pateetikakuradi küüsist.