Kultuurivaldkonna ebatäpsed terminid võivad toetustest ja auhindadest ilma jätta
Detsembri alguses toimus Viljandi kultuuriakadeemias kahepäevane Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse ning Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu ühiskonverents „Performatiivsed vahealad visuaal- ja etenduskunstides”.
Erinevate mõtete põhjal on üldistust keeruline teha, poolvägisi ehk umbes sellise siiski saaks: teatriteadlased paistavad enam silma defineerimistungiga, kunstiväljal näib huvi terminite vastu oluliselt väiksem. Asja teeb (vähemasti terminoloogilises mõttes) keerulisemaks ka see, et kunstiväli on muutunud nii heterogeenseks, et defineerimispüüd võib olla tühikäik.
Millal toimub kunst?
Konverentsi esimesel päeval tõstatas Tallinna ülikooli kirjastuse tegevtoimetaja Liis Kibuspuu küsimuse: millal toimub kunst? Küsimuseasetus põhineb Kibuspuu doktoritööl performance’ite järelelust.
„Millal on kunst?” on küsinud USA filosoof Nelson Goodman. Goodmani jaoks ei ole küsimusel nii ehk naa mõtet, sest sellele on põhimõtteliselt võimatu vastata. (Internetikommentaatorid, kes toovad meedias siiani iga lähemasse aega puutuva kunstiteema puhul pea religioosse järjepidevusega mängu purke ja fekaale, võivad muidugi vastu vaielda.)
Konkreetsematest näidetest. Kuidas käsitleda performance’ite salvestusi? On need tõlgendatavad vaid jäädvustusena või võib neis näha ka eraldiseisvat kunstilist väärtust? Performance’i-kunsti üks iseloomulik omadus on efemeersus. Kaduvuse, ajalisusega käib kaasas dokumenteerimise vajadus (mis mõneti kõlab kui oksüümoron). On kunstnikke, kes jäädvustamisest põhimõtteliselt hoiduvad, aga on ka kunstnikke nagu Chris Burden, kes on öelnud umbes nii: „Selles oli midagi rahuldust pakkuvat, et kõik, mida ma kunsti tegemiseks vajasin, oli keegi, kes pildistaks. Põhimõtteliselt võis kogu mu loomingu paigutada toimikukappi.”
Aga kas performance on sellisel juhul originaal ja foto vaid jälg?
Milline on performance’i-kogemus? Kas vahetu kogemus jääb veel mõneks ajaks õhku hõljuma? On üldse võimalik sellest tagantjärele kogemus saada või on see midagi muud? Kohapeal viibimine ei garanteeri kogemust.
See on midagi, millega teatriuurijad üsna lihtsalt suhestuvad, ehkki oma nurga alt. Teatriteadlane Anneli Saro nentis, et lavastajad võivad publiku kollektiivsele mälule ehk tõepoolest lootma jääda, kuivõrd publikut on suure tõenäosusega rohkem. Performance’ite publik on aga enamasti oluliselt väiksem. Seega, kes on vastuvõttev subjekt? Ehk siis võib jäädvustuse funktsioon kunstiteadlaste ja etenduseuurijate jaoks juba seetõttu erinev olla.
Üks võimalik variant
Ka teatriajalugu õpime ja teame me peamiselt kirjelduste järgi. Paljudele on pähe kulunud fraasid legendaarsest Ugala lavastusest „Armastus kolme apelsini vastu”. Lavastuses oli oluline osa improvisatsioonil ja nii on meie teadvuses osaline jäädvustus ühest võimalikust variandist paljude hulgast.
Ükski kunstiteos ei ole püsiv. Kibuspuu meenutas ettekandes, et objekt võib sümboliseerida eri aegadel erinevaid asju. Üks värvikam näide ajalisusest on võltsingud. Teos, mis võltsinguna paljastamiseni on tekitanud suuri emotsioone ja tundeid ning mille eest on makstud palju raha, kaotab üleöö väärtuse. Ta lakkab hetkega olemast kunst, ehkki objekt on alles samal kujul, nagu ta oli n-ö väärtuslikuna.
Marten Esko, EKKM-i ehk Eesti kaasaegse kunsti muuseumi tegevjuht, rääkis teemal „Kaasaegne kunst? Miks mitte nüüdiskunst?”. EKKM-i nimi on üks väheseid, kus keeletoimetajad sõna „kaasaegne” millegi muuga asendada ei püüta. Sest sõna „kaasaegne” vajab täpsustust: kelle või mille kaasaegne?
Samasugune trall käib ka mõistete ümber nagu kaasaegne tants vs. nüüdistants, aga ka kaasaegne teater vs. nüüdisteater ja nii edasi.
Sõna „kaasaegne” on tõlge vene keelest, kus see nõukogude ajal oli suuresti defineerimata kategooria. Massilisse kasutusse jõudis see 1960-ndail (1976. aastast juba eelmainitud kitsendusega: kelle või millega samaaegne). Eesti keeleinimeste vastumeelsuse üks võimalik põhjus: see sõna kui osa nõukogude ideoloogiast.
Teisest vaatepunktist kiigates on sõna „kaasaegne” astunud kohati argitähendusest edasi – seda nähakse pigem kriitilise konstruktsioonina, aja olemust mõtestava filosoofilise ja teoreetilise kategooriana pärast modernismi.
Oleks kena liikuda terminoloogilise selgistumise poole. Esko nentis, et kaasaegne kunst pole lihtsalt tänapäevane kunst, vaid midagi enamat. Kaasaegse kunsti võiks lahti selgitada kui kunstivaldkonna, mis suhestub enda kaasaja omapäradega ja mille olemus tuleneb kontseptuaalse kunsti pärandist (postkontseptuaalsusest). Tegemist on valdkonda olemuslikult piiritleva mõistega, mis võib tähistada ka valdkonnast tulenevat üksikut teost. Ja lõpuks rubriik „ei soovitata”: tänapäevane kunst, praegusaegne kunst, nüüdiskunst, moodne kunst.
Kas terminoloogiat lihvida?
Esimese päeva lõpul toimunud mõttevahetuses katsetati veidi isemoodi formaati. Laval olid väitlusjuht Linda Kaljundi ja tühjad toolid. Publiku selja taga arutelust osavõtjad, mikrofonid käes, varem etteantud küsimused vähem või rohkem ette valmistatud – nii see jutt algas, kohe. In medias res. Ei teagi, kas peaks olema üllatunud või mitte, ent jutt tüüris kiiresti mõistete defineerimise juurde ja sinna ka kõrvalepõigete kiuste ka jäi. Küllap võivad ajakirjanikudki kinnitada: kõige enam tagasisidet või kriitikat (või laussõimu) tuleb sageli üksikute sõnade eest, mis on (lugeja/kuulaja meelest) valesti kirjutatud või kasutatud. Mõtteni jõutakse harvem.
Teatriterminitega tegeleb juba mõnda aega terminoloogia töörühm, kelle töö tulemusi saab loodetavasti peagi näha.
Et ehitada ühist välja, on tarvis teada, mida me ikkagi mõtleme, kui üht või teist mõistet kasutame.
Veel mõisteid. Kuidas on näiteks ingliskeelsete mõistete performing arts ja performance art eesti keelde tõlkimisega? On need eesti keeli etenduskunstid ja tegevuskunst? Kas etenduskunstide alla võiks kuuluda näiteks ka tsirkus ja paljud teised sageli katusmõisteta jäävad alad? Või tuleks rääkida lihtsalt performatiivsusest, nagu pakkus Anders Härm EKA-st, sest mõistete rägastik on mõttetult lai ja sinna võib mis tahes defineerimiskomisjon ära uppuda, kuivõrd see, mida ta defineerida püüab, on defineerimatu? Idealistlik mõte vähemasti.
Ja kuidas ikkagi nende nüüdis- ja kaasaegsete ning teistega saab? Kas kunstiväli ja teatriväli peaksid jõudma mingisugusele ühisele arusaamale, laskma asjadel lihtsalt olla (aga kuidas seda selgitada keeletoimetajatele)? Või tuleks arvestada sellega, et defineerimine on alati ideoloogiline (ja seotud omakorda kultuuriväljade ajalooliste kontekstidega), ja leida lahendused, mis ühele või teisele olukorrale vastaksid? Kas peaks otsima välju, millest saab koos rääkida, ja mitte ehitama vastandumist? Aga siit viib tee tagasi algusesse: et ehitada ühist välja, on tarvis teada, mida me ikkagi mõtleme, kui üht või teist mõistet kasutame.