Märt Väljataga nendib, et suured kollektiivsed otsustuskogud võimaldavad otsustajatel vastutust hajutada ja üksteise seljataha pugeda. Võib-olla see jätab objektiivsuse mulje, aga ainult kirjanduskaugemale publikule. Foto: Erki Pärnaku

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemiatele kandideerima valiti sel aastal viies kategoorias kokku 30 teost. Nominentide seast võitja valimise viis on aga pisut tavatu. Nimelt otsustas žürii, et proosa puhul otsustab võitja ainuisikuliselt Märt Väljataga, luule puhul Katrin Hallas, draama puhul Ene Paaver ning essee- ja vabaauhinna annavad kahepeale välja Janika Kronberg ja Mihkel Kunnus. Žürii esimees Märt Väljataga selgitab valikut ja vaatab tagasi proosa-aastale. Tal jäi läbi lugemata umbes 150 proosaraamatut.

Miks otsustab proosa, luule ja draama valdkonna võitja üks inimene, aga esseistika kohta teevad otsuse kaks inimest? Kas ei ole ohtu, et tulemus on vähem objektiivne?


Ühe auhinnakõne jaoks internetist sobivat nalja otsides sattusin sellisele. Žürii esimees teatab laureaadile: „Soovin õnne – olite iga žüriiliikme teine valik.”

Avalehele
9 Kommentaari
Loe veel: