Priit Piusi näitlejadebüüt viis ta kohe peategelase rolli. SIIM VAHUR

Tallinna Linnateatris jõudis lavale kolm professionaalset debüüti korraga – Kaarel B. Väljamäe esimene teatritekst, Diana Leesalu esimene lavastus päris teatris ning Priit Piusi esimene suur roll.

„Suur mees juba” on kõigile kolmele ehk ka vajalikust suurem väljakutse. Kaarel B. Väljamäe tekst on selgelt isiklik, täis mälestusi, värve, lõhnu, detaile, situatsioone, reaktsioone, piinlikkust, rõõmu. Teades, et kirjanik ise on kahe lapse isa, on laval tegutseva noore meestegelase heitlus justkui kirjaniku enda suureks meheks saamise hetk ning sisemise poisikese jätmine kirjaridade ja nüüd ka rolli sisse. Vaataja aga on selle kasvamise tunnistaja, peategelase elu olulisemad hetked on õrnalt silme ees virvendamas ning tagasihoidliku ja kohusetundliku mulje jätva poisi murdehetk on ühteaegu nii ettearvatav kui ka üllatav.

Lavakunstikooli kolmandal kursusel dramaturgiks õppiv Diana Leesalu võinuks ju leida mõne mugavama tegelaste arvuga lavastuse, kus tegevust laval oleks rohkem, vaatajal enam jälgida ja tekstki muus, mitte monoloogi vormis. Kuid Leesalu õnn on tema partnerites – heas tekstis ja ilmekas näitlejas.

Õnnestunud debüüt

Leesalu kursusekaaslane näitlejaõppe suunal, Priit Pius on esimest korda suure teatripubliku ees, ja kohe monotükis, kandes näiliselt üksinda kogu vastutust ja lavastust. Kuid ta saab hästi hakkama, Piusil on ilmekas nägu, ta on loomulik, tajub hästi pause ning tooni liikumist huumori ja siiruse vahel.

Vaatamata kohati nihkes rõhuasetustele (näiteks sooviks Leesalu mitmes kohas justkui nalja juhuslikkust rõhutada ja sellele nii absurdivarjundi anda, kuid selle asemel libiseb nali mitmel korral publikust muu teksti sees mööda), on Leesalul silma misanstseenile – üksik näitleja on küll tähelepanu ülalhoidvalt liikuv, kuid jääb siiski loomulikuks ilma üleliigsete pingutatud liigutusteta. Meenutusi saadavad kohati väikesed rekvisiidid ja tagasihoidlik mälestuste jutustamine kehalise tegevuse abil. Saali eripära arvestades võiks ehk vähem tegevust põrandal toimuda (tõus saalis ei ole nii järsk, et põrandal istujad juba kolmandas reas põrandale hästi näeksid).

Huvi noorte debüüdi vastu on silmanähtavalt suur, sest esietendusel oli saalis näha juba edukaid näitlejaid ja teatritegelasi, kes muidu eelistavad vaadata pigem näiteks kolmandat kui esietendust. Ja pole ka ime, see lavastus jätab vaatamata lõpplahendusele sooja tunde. Või siis õnnetunde noorte õnnestumise pärast. 

Debüüt

„Suur mees juba”

•• Tekst: Kaarel B. Väljamäe

•• Lavastaja: Diana Leesalu

•• Kunstnik: Iir Hermeliin

•• Mängib: Priit Pius

•• Esietendus 6. oktoobril 2010 Tallinna Linnateatri väikeses saalis