Kunagine “lilletüdruk” Malle Leis läbi 34 aasta
Vahepealsed aastad polnud neile kõige kergem aeg. Tuli uus meedia, installatsioonid, videod-fotod. Kõige selle foonil hakkas tunduma, et Subbi, Põldroosi, Vintide, Arraku, Marani, Leisi jt kunst on mingi Nõukogude-aegne anakronism. Miks nad sulgusid oma esteetiliselt kujundatud elevandiluust vormi? Miks nad vastu ei hakanud, miks nad olid tunnustatud ja kinni makstud? Selline ilutsev maalikunst muutus raamatuillustratsiooni sarnaseks.
Paljuski olid süüdi ka kunstnikud ise. Kõik, mis oli avangardne 1960. aastate lõpul ja järgmise kümnendi algul, muutus rutiinseks oma sissetöötatud stiili kordamiseks. On selline mõiste nagu iseenda plagieerimine. Arvan, et seda teed läks ka kunagine lillelaps Malle Leis, kelle kodune töökoda vorpis nii maalide kui ka graafikana lõputult ilusaid lillepilte, millel polnud enam sellist tähendust nagu kunagisel biit- ja hipiajastul.
Tunnen, kuidas vanaproua seda juttu lugedes järjekordselt minu peale vihastab, viidates oma kunagiste ihukriitikute Boris Bernsteni ja Evi Pihlaku käsitlustele. Ka mina olin tudengina tema loomingu suur austaja, hiljem mitte – kuni tänase päevani.
Ta on oma põlvkonnast üks väheseid, kes on retrospektiivselt toonud lagedale ka üle 30 aasta taguseid seni näitamata pilte ja fotosid. Saame näitusel teada nii uut kui ka vana, kuid rohkem pigem uut mõlemast ajast. Eriti 13 värvifotot 1974. aastast, mis on tehtud 6 x 6 cm slaididelt ja nüüd digitaalselt korrigeeritud. Neis on palju biograafilist ja autobiograafilist materjali. Kes tahab neid lugusid kuulda, lugegu galeriis Malle Leisi abikaasa Villu Jõgeva teksti. Kas tema liiliad, kollased lilled ja muu kraam pole siis ilusad, ilusamad veel kui looduses? Lõika või raami seest välja ja pane vaasi.
“Tuntud uus ja tundmata vana”
Malle Leisi isikunäitus
Vabaduse galeriis 29. märtsini
