1964. aastal mängib Hispaania Madridis jalgpalli NSVL-i vastu. Mängitakse sinises. Teleülekanne on mustvalge ja jõuab vaid mõnesaja tuhande Hispaania koduni. Diktaator Franco istub kaabu peas tribüünil, kuid on ennetavalt keeldunud võitjale Euroopa meistri karikat üle andmast. Juhuks, kui peaksid võitma sovetid. Aga sovetid ei võida. Võidavad hispaanlased kaks-üks. Tol hetkel ei tule kellelegi pähe, et Marcellino võiduväravat tuleb neil värskema puudumisel meenutada 44 aastat järjest.

20 aastat hiljem, Prantsusmaa EM-il jõuab Hispaania taas kord finaali. Nüüd! mõtlevad kõik. Aga ei. Michel Platini teeb hispaanlastega kaks-üks.

Hispaanlased on löödud, aga nad ei tea, et kõige hullem ootab alles ees: nad saavad seda olema 24 aastat järjest.

Õnneks toimuvad Barcelonas vahepeal olümpiamängud. Freddy Mercury ja Montserrat Caballé lauldud “Amigos para siempre, will you always be my friend” taustal tuleb Hispaania jalgpallikoondis olümpiavõitjaks ja nii on väga kerge kellegi sõber olla. Nüüd! loodavad kõik. Nüüd hakkab paremini minema.

Aga ei. Vastupidi. Algab hoopis periood “mängisime kuis ei iial varem, kuid kaotasime nagu alati”. Needus, mis muud! Ükskõik kui hästi alagrupis ei mängita, veerandfinaali jõudes hakkavad mehed jalgpalli asemel kulli mängima ja järgmine päev sõidetakse kaotajatena koju tagasi. Miski on mäda, aga mis? Kuidas selline jalgpallimaa nagu Hispaania ei saa ega saa mängu käima?

Iga aastaga jääb andunud fänne aina vähemaks. Viimastel aastatel ootab lennujaamas suurvõistlustelt naasvaid jalgpallureid vaid kaks kassi ja koer.

Kõik on valesti

Koondise treenereid vahetatakse nagu sokke. Kui 2004. aastal määratakse ametikohale Luis Aragonés, ei pääse ta kriitikast hetkekski. Miks ta Henryd mustaks ahviks sõimab ja sellega diplomaatilise konflikti Hispaaniale kaela tõmbab? Miks ta Raśli meeskonda ei arva? Miks ta oma rõõmu välja ei näita? Miks, miks, miks...

Enne tänavust EM-i teatab Luis Aragonés, et juhtugu mis tahes, tema enam koondise treenerina jätkata ei kavatse. Keegi kätt ette ei pane, keegi jääma ei keelita. Vahet pole. 2008. aasta EM-i oodatakse niikuinii vähese entusiasmiga, kuigi 54 mängust on Aragonési käe all kaotatud vaid neli.

Ülekandeõigusi omav telekanal üritab rahvast siiski kaasa elama panna hüüdlausega “Suudame!”, kuid vastuvõtt on pehmelt öeldes leige. Samas otsustab ühe eratelekanali huumoriprogramm toetada hoopis Portugali. Ettepanekut tervitatakse kuuma aplausiga.

Algab EM. Alagrupis tullakse esimeseks, kuid see ei tähenda midagi. Ollakse veendunud, et veerandfinaalile itaallaste vastu järgneb taas kord kojuminek. Pisut kahju, sest nelja ilmakaare poole kisendatud “Suudame!” hakkab vilja kandma. Veerandfinaali jälgib üle 16 miljoni televaataja. Tunduvalt rohkem kui kahe suurima partei poliitdebatti enne märtsi üldvalimisi.

Ime on sündinud

Oot-oot! Mis nüüd juhtus? Hispaania võitis? Ime on sündinud! Ja võitis pealegi ą la italiana. Penaltites. Uskumatu! Sõna otseses mõttes. Rahvas viskub tänavatele, pidu kestab varavalgeni. Paar itaallast üritavad Valencia kesklinnas mängutulemust rusikatega parandada, kuid hispaanlasi on siin rohkem...

Poolfinaal Venemaaga. Alagrupis võideti venelasi küll neli-üks, kuid nood tegid hollandlastest suuremate raskusteta seljanka. Kodus teleri ees istuvad hispaanlased on mures, sest venelaste silmis peegeldub borsŠinälg. Ainult Luis Aragonés on rahu ise.

Vahepeal saab ühe õlletootja eestvedamisel hoogu üleskutse anda mõnele Madriidi tänavale nimi “Ema, kes sünnitas Casillase”. Ka Iker Casillase vanaema näidatakse teleris juba rohkem kui väravahti ennast.

Ja võit tulebki! kolm-null. Ligi 17 miljonit televaatajat nägid, et venelastele ei antud võimalustki. Neist meisterdati paella. Pressikonverentsile ilmub Cesc Fįbregas, kes ei saa tekkinud eufooriast aru. Tehtud pole ju veel midagi! Nad tulid siia võitma, mitte veerandfinaalist või poolfinaalist edasi pääsema.

Imetlusest sündinud usk vallutab Hispaania. Seekord on kõik teisiti! Hispaania koondis koosneb võitjate põlvkonnast, kuhu kuuluvad ka tennisist Rafa Nadal, vormelipiloot Fernando Alonso, Los Angeles Lakersi korvpallur Pau Gasol ja tegelikult terve Hispaania korvpalli-meeskond, kes tuli paar aastat tagasi maailmameistriks. Seekord pole meeskonnas staare. Seekord on riietusruumis üksmeel ja toetus. Seekord on koondise mängijad omavahel sõbrad.

Hispaania koondise ning ühiskonnas toimuva vahel tõmmatakse paralleele. Meeskond esindab tegelikku, pluraalset, mitmevärvilist Hispaaniat. Nimed Iker, Xavi või Cesc on ju baski ja katalaani nimed. Lisaks tumedanahaline brasiillane Marco Senna, ametlikus keeles “täiesti integreerunud immigrant” ja seda ilma integratsioonilepinguta! Tõdetakse, et koostöö kindla, ühise eesmärgi nimel viib sihile. Hispaanlaseks olemisel on mitmeid tundetõlgendusi ja üks pole teisest parem. Analüütikud ei jõua ära imestada, kui mõistev, kui eluterve on jalgpall!

Ood solidaarsusele, koostööle, sõprusele!

Finaalis aga ootab Saksamaa. Inglise jalgpallur Gary Lineker on öelnud, et jalgpall on sport, kus 11 pallurit mängivad 11 vastu, ent lõpuks võidavad alati sakslased. Lauset korratakse meedias nagu mantrat. Lisatakse, et sakslased on EM-il osalevatest meeskondadest pikimad, hispaanlased kõige lühemad, kuid võidujanu on “härga täis” hispaanlastel elevandisuurune. Võidu puhul lubatud 400 000- eurose preemia motivatsioonijõudu ei tasu alahinnata.

Ja Fernando Torres lööb värava. Peaminister José Luis Rodrķguez Zapatero hüppab karjatades püsti, mõlemad rusikad taeva poole sirutatud. Paremal käel istuv Angela Merkel piidleb Zapaterot silmanurgast, kuid teeb näo, nagu midagi poleks juhtunud, ja pühib kostüümijaki õlalt olematu tolmukübeme.

Seitsekümmend minutit hiljem kuulutatakse hispaanlased Euroopa meistriks. Õnneuimas kuninganna Sofia hüppab rõõmust, otsib huulte ja kätega kuningas Juan Carlost, kuid ta ei leia teda. Uskumatu, aga kuninganna Sofial pole kedagi kallistada! Teda ümbritsevad hallipäised, ülikondades mehed on hakanud kõik üksteist embama.

Michel Platini annab Iker Casillasele meistrikarika. RevansŠ 1984. aasta eest! hõõruvad 18 miljonit hispaanlast teleri ees käsi.

Samal ajal vallutab punane eufooria Viini ja terve Hispaania. Keskköö paiku voolab autodevoor ja inimmass suurlinnade keskustesse. Hääled karjutakse kähedaks, mõnel lüüakse kulm lõhki, supeldakse purskkaevudes, lehvitatakse Hispaania lippu, laamendatakse tänavakohvikutes, karjutakse: “Viva Espańa!”, ujutakse sŠampanjavahus, tuntakse end võitjatena!

Järgmise päeva uudistesaadetes muid uudiseid pole. Täna keerleb maailm ainult Hispaania jalgpalli ümber. Õigemini, rohkem kui tavaliselt: tavapärase 10 minuti asemel kõik 40 minutit.