Päevavalgus jõudis galeriidesse läbi akende või katuse-akende ning 19. sajandi lõpus hakati galeriides ka gaasivalgust kasutama, et nende lahtioleku-aega pikendada.

Selle kohta, kust modernistlik valge kuubi galeriistiil alguse sai, on eri seisukohti. Üks versioon on, et valgeks värvitud kunstikeskkonda hakkas 1920.–1930. aastatel propageerima New Yorgis asuv moodsa kunsti muuseum, kuid valge kuubi sünnikohana mainitakse ka Viini ja Amsterdami.

Igatahes on valge kuup teatud mööndustega tänaseni standardseks kunsti eksponeerimise viisiks jäänud. Valge kuubi stiilis galerii tähendab valgeid seinu, neutraalset valgust, pilgu kõrgusele paigutatud teoseid, mis jätavad suurema osa seintest tüh-jaks, ja diskreetseid silte.

Valge kuubi levikule aitas kaasa mõtteviis, mille järgi kunstiteoses ei nähtud enam pelgalt looduse jäljendust, vaid iseseisvat esteetilist objekti. Tühjas ruumis hakkas kunstiteos elama oma elu ja sattus täpselt vaataja tähelepanu keskmesse. Samuti on kunst galeriis, mille seinte vahele argielu ei tungi, eraldatud sotsiaalsest kontekstist ja ajast.

Omal moel on ruumiga eksperimenteerides valge kuubi ideoloogiat püüdnud ületada nii Frank Lloyd Wrighti Guggenheimi muuseum New Yorgis (1956–1959), Frank Gehry Guggenheim Bilbaos (1997) kui ka Steven Holli Kiasma Helsingis (1998), kuid kunst näib tundvat end kõige kodusemalt siiski just lihtsas valges ruumis. Ilmselt ongi võtmesõna just lihtsus.

Valge kuup võib olla kättesaamatu

Elin Kard,

Hobusepea ja Draakoni

galerii galerist

•• Nii Hobusepea kui ka Draakoni galerii on rasked ruumid. Draakoni galeriis on näiteks muinsuskaitse alla kuuluv mosaiikpõrand, nii et juba seetõttu ei ole see galerii valge kuup. Hobusepea galerii on liigendatud kahekorruseline vanalinna ruum, mis iseenesest peaks olema valge kuup – põhimõtteliselt võib seda nii nimetada, aga näiteks Linnagaleriiga võrreldes on see oluliselt keerulisem. Paljud kunstnikud, eriti just noored, võtavad keerulisse ruumi sobitumist väljakutsena. Võib ju öelda, et näitusel pole tähtis ruum, vaid töö, kuid ruum hakkab kogumuljet siiski mõjutama. Mõned näitused kaotavad sellega, et kunstnik pole ruumiga arvestanud.

Eveli Varik,

fotograaf

•• Minu kui fotokunstniku jaoks, kelle tööd on suures formaadis, on enamik galeriidest ikkagi väikesed, seal on vähe õhku ja vähe ruumi. Kui ma Draakoni galeriisse oma pildid paneksin, võiksid need olla maast laeni. Ma vaatan ruumi üle ja siis otsustan, mida ma sinna panen. Valge kuubi tüüpi galerii võib ju alati üle värvida, Marko Mäetamm on hea näide, ta võtab ruumi ja värvib sinna, mida tahab. Eks igasugune näitus on väljakutse. Näiteks Viinistu galerii on selles suhtes üks lahedamaid – see on metallist ja ümmargune, tee mis tahad. Ruum on suur ja avatud, aga pool päeva auke seina puurida, et pildid seal ka püsiksid, on väga raske füüsiline töö. Kui ruum pakub väga originaalset võimalust, tuleb see enda kasuks pöörata.

Rael Artel,

vabakutseline galerist ja kuraator, Rael Artel Gallery eestvedaja

•• Tegelikult pole küsimus üldse selles, mis värvi on galerii seinad ja kui kallis on valgustus. Küsimus on kunstis ja vajaduses seda näidata. Alustasin oma garaaÏigaleriiga Pärnus sellepärast, et tahtsin näituseid teha. Ükskõik millistel tingimustel. Lihtsalt tundus kõige mugavam ja odavam omada isiklikku näitusepinda, kus on võimalik operatiivselt tegutseda: ideid tuleb järjest realiseerida, kunsti tuleb näidata, ootamise asemel peab tegutsema. See galerii oleks võinud samahästi olla ka valges kuubis, kui säärase kusagilt oleks leidnud.

Esmakordselt värvis näitusesaali seinad valgeks Stedelijki muuseumi direktor Sandberg. Aasta siis oli 1939. Ajapikku kujunes valge kuup standardkeskkonnaks, kuhu võis tuua ja muretult eksponeerida iga mõistlike mõõtudega kunstiteost. Valged seinad peaksid tähendama neutraalsust ja pretensioonitult tühja ruumi, mida mõne teooria kohaselt kunstiteos enda ümber vajab.

21. sajandi hakul, kui maha on peetud hulk institutsioonikriitilisi diskussioone, pole valge kuup enam nii neutraalne keskkond. Pigem on see norm, milleni on ambitsioon küündida igal endast lugupidaval kaasaegse kunsti institutsioonil. Igaüks ei suuda endale selliseid seinu lubada, igaüks ei taha eraldada kunstiteost tegelikust maailmast. Valget kuupi formaadina võib tunnustada või mitte, kuid samas on nii üks kui ka teine käitumisviis kunstipoliitiline seisukohavõtt. Jättes oma garaaÏi seinad üle lupjamata, võtsin minagi seisukoha – esmane on kunst, mitte sein.