Kunstihoones käib parajasti Kevadnäitus 2020 ülespanek. 11. juunist on see kõigile nähtaval. Foto: Rauno Volmar

Tallinna kunstihoone juhina alustas esmaspäeval tööd turunduse taustaga Paul Aguraiuja, kes viimastel aastatel tegutses reklaamiagentuuri tegevjuhina. Esimene plaan on süvitsi vestelda kunstihoone töötajatega ja lugeda kõike, mida valdkonna kohta vähegi kätte saab.

Eesti Päevaleht uuris kunstihoone juhilt esimese tööpäeva lõpus, millised on ta plaanid uuel ametikohal.

Alustasid tööpäeva kell üheksa hommikul, nüüd on päev jõudnud õhtusse. Milline nägi välja esimene tööpäev?

Esimest korda uute inimeste sekka minnes on minu jaoks peamine tunne põnevus ja ärevus. Olen pidanud oma elus mitu korda inimestega nullist tuttavaks saama. Ükskõik kuidas ennast sisimas rahustada ja endale selgitada, et oled juba selles olukorras olnud, ikka on ärevus sees. Tänase päeva olen veetnud kunstihoone inimestega vesteldes, et saada endasse mingitki osa kõigist neist teadmistest, mis neil on.

Kunstivaldkonnas on pigem haruldane, et suure kunstiinstitutsiooni juhiks saab keegi, kes peab hakkama inimestega nullist tutvuma.


See on haruldane tõesti. Sellele kohale kandideeris algul 25 inimest, kellest vahevooru jõudis kuus. Nende hulgast, saan aru, otsustas kogu kollektiiv minu kasuks ühiselt. Vähemasti siin majas on mind väga positiivselt vastu võetud. Hommikul oodati pirukate ja saiakestega.

Sellele kohale kandideeris algul 25 inimest, kellest vahevooru jõudis kuus.

Töötasid enne turunduses. Millega end kunstihoonele maha müüsid?


Ütleksin, et ma ei pidanudki end väga palju müüma. Võtsin juba alguses enese sees kokku kogemused sellest, mida olen elus varem teinud. Tundsin, et siin võiks olla koht, kus on minu kogemustest kasu. Minu jaoks on loomingulise asutuse tegevjuhi kohal üldiselt neli osa, mis peavad omavahel hästi kokku klappima. Esiteks loominguline töö ja inimesed, kes seda teevad. Teiseks teostajad, kes vaatavad, et kõik juhtuks. Kolmandaks on toetavad tegevused ja neljandaks eelarve. Minu kui juhi töö on vaadata, et need neli oleksid tasakaalus.

Sotsiaalmeedias on juba näha arutelusid teemal, miks valiti kunstivaldkonna spetsialisti asemel turundusjuht. Igal juhul tundub, et valiku põhirõhk ei olnud sinu kui kandidaadi teadmistel konkreetsest valdkonnast, vaid teistel omadustel. Mismoodi plaanid teha selgeks, et oled õige inimene õigel kohal?


Tead, ma olen praegu teinud endale vaid lühiajalise plaani. Alustan inimestest oma majas. Tahan nendega ülipõhjalikult vestelda, et saada süvitsi aru meie organisatsioonist. Sealt edasi tahan endale selgeks teha, mis toimub Eesti kaasaegse kunsti maastikul laiemalt. Andsin endale kindla lubaduse: pärast põhjalikke vestlusi oma inimestega käin läbi kõik teised Eesti kaasaegse kunstiga tegelevad asutused, organisatsioonid ja muuseumid. Tahan väga vestelda ka sealsete juhtide ja kuraatoritega, et aru saada, mis värk siis on. (Naerab.)
Paul Aguraiuja ütleb, et kaasaegse kunsti maailma sisse elamine alles käib. „Kõik on siiani toimunud umbes kolme nädala jooksul, nii et see on olnud väga lühike aeg. Loen praegu kõike, mida sellest valdkonnast kätte saan.”
Foto: Rauno Volmar

Kui tuttavad on need asutused sulle külalise seisukohalt?


Minu kavas on kultuurivaldkonnast olnud teater siiani kõige enam esindatud. Näitused on olnud teisel kohal. Kohe kindlasti on mul arenguruumi.

Oled tegutsenud üsna eri valdkondades. Teatris tegevjuhina, seriaali peaprodutsendina, turundusagentuuri IMPACT 80/20 juhina. Viimaste tegemiste seas on silma jäänud näiteks hoopis meeste tervise kampaania. Võid ehk nimetada saavutusi, mille üle oled tõesti uhke?


Olen tegutsemise eri valdkondades enese jaoks lahti mõtestanud nii, et ma tahan pidevalt õppida. Mul hakkab igav, kui tunnen, et nüüd juba tean, kuidas midagi teha võiks. Ma ei sobiks juhtima organisatsiooni, kus tuleb lihtsalt ideaalselt toimivaid masinaid õrna hooga käimas hoida. Suunavahetuste puhul tuleb meeles pidada, et inimesed on ju ikkagi samasugused. Ma ei juhi ju... toode on vale sõna, aga... ma ei juhi ju konkreetset tegevust. Minu töö on vaadata, et inimesed saaksid luua seda, milleks nad on kokku tulnud.

Mul hakkab igav, kui tunnen, et nüüd juba tean, kuidas midagi teha võiks.

Kui võtame eri organisatsioonid, siis näiteks NO99-s oli paigas tugev kunstiline juhtimine ja minu töö oli vaadata, et ülejäänud organisatsioon tuleks juhtide visiooniga toime. Alustasin NO99-s Põhuteatris, mis andis esimese maitse suhu, et kultuurivaldkonnas on produtsendi ja tegevjuhi rollis väga äge olla. Teine kustumatu mulje oli Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmithiga koos sündinud „Three Kingdoms”. Sealt oli erakordselt palju õppida. Läksin Münchenisse, kus ülejäänud härrad laua taga olid 60+ ja doktorikraadiga. Mina olin nende mõistes noor naga verivärskest teatrist. Kui sellises olukorras tuleb hakata arutama, kuidas me neid asju teeme, siis see õpetab. Õpetab, et peab kuulama, kuulama, kuulama. Lõpuks leiad ühispunkti ja kõik on õnnelikud. Kui The Guardian valis lavastuse „Three Kingdoms” 21. sajandi senise 50 parima teatrilavastuse hulka, oli ikka uhke tunne küll.

Aga teistest tegemistest. Mis lugu on selle meeste tervise kampaaniaga?


Selle ürituse nimi on Pikema Sõpruse Päev. Me teeme seda vabatahtlike pundiga. Selle on ellu kutsunud Rain Vääna ja ülejäänud seitse-kaheksa inimest toetavad. Eesmärk on saada mehi sügiseti tervisekontrolli, sest Eesti meeste tervena elatud aastate arv on kümme aastat vähem kui Põhjamaades. See on midagi, mida tahaks väga muuta.

Miks turundusmaailm sind kinni ei hoidnud?


Tundsin, et tahan tagasi kultuurivaldkonda. See tekitab sõltuvust! Inimesed tekitavad. Mind tõmbab mõtestatud diskussiooni olemasolu igal ajal.

Turunduses seda ei ole?


On kõvasti vähem. Kui võtad mõne kultuuriorganisatsiooni, siis seal on inimesed, kes on valinud selle edusse panustamise. Suure tõenäosusega on nad veidi erilisemad inimesed. Inimene otsib ikka kohta, kus saab olla võimalikult palju endasugustega ja kus juttu jätkub lõpmatuseni. Olen avastanud, et minu jaoks tähendab see kultuurivaldkonda.

Ideaalmaailmas näen, et kunstihoone võiks aidata rohkem kaasa Eesti kunstnike kaugemale jõudmisele.


Millised on järgmised mõtted kunstihoonega? Kas sihikul on ka ruumide renoveerimine?


Jah, ruumidega seostuv kohe kindlasti. Siin on igal pool näha, et maja püsib sisuliselt koos värvi najal. Nagu mulle täna öeldi: kuna siin on maale seina pandud 1934. aastast, siis varsti ei olegi enam seina, kuhu saaks midagi puurida. Palju oleneb valitsuse otsustest. Kunstihoones on maja renoveerimiseks nii valmisolek kui ka vajadus, aga oma vahenditest ja toetajatest selleks ei piisa.
Aga kui sa küsid, mis oleks vaja veel ette võtta, siis minu meelest on praegune programm põnev ja huvitav ning vääriks suuremat publiku tähelepanu. Ehk tahan rohkem tegeleda kommunikatsiooniga. Kommunikatsioonis algab kõik sõnumi selgusest. Kunstihoonel peab olema üks kindel joon, mida ajame, ja see peab olema väga selgelt väljendatud. Praegu seda ühtsel kujul ei ole ja näen siin paranemisruumi. Võtan selle oma tiimiga ette. Siin saan kindlasti kasutada oma viimase kahe aasta kogemust turundusagentuurist, kus tegin klientidele sama tööd.

Teatris NO99 tegelesid teatri välistegevuste suurendamisega. Oled välismaise fookuse suurendamist maininud ka kunstihoone puhul. Nii mõnedki välisprojektid on praegu juba töös ka siin, ent kuhu poole sa sel teemal edasi mõtled ja kuidas plaanid seda ellu viia?


Ma ei oska sulle veel öelda, kuidas seda peaks tegema, aga ideaalmaailmas näen, et kunstihoone võiks aidata rohkem kaasa Eesti kunstnike kaugemale jõudmisele. Ma ei tea, miks, aga Eestis on ju paratamatult nii, et kui välismaal öeldakse, et on hästi, siis eestlane arvab ka, et on hästi. Me peame seda fenomeni natukene ära kasutama. Et kaasaegset kunsti kodupublikule enam avada, peame siia tooma rohkem tugevaid rahvusvahelisi näitusi.
Meistrimeheks Paul Aguraiuja ei kehastu, küll aga on see ruum üks mitmest näitest kunstihoone ruumikitsikusest.
Foto: Rauno Volmar

Kõrvaltvaatajale torkab silma ka Eesti kunstimaailma killustatus. Tehakse palju, aga pisikesi asju. Ma ei tea, mis on selle taga. Muide, ma arvan, et mulle endale oleks erakordselt huvitav, kui sa küsiksid minu käest sääraseid küsimusi kahe-kolme kuu pärast. Võib juhtuda, et minu seisukohad on suuresti muutunud. Selleks ajaks olen ma loodetavasti valdkonna endale paremini selgeks teinud.